Perekonna must lammas Matrjo (Merle Jääger) kaitseb oma lapsi (Riinu ja Pärtel Külvik) ontliku suguvõsa hukkamõistu eest. Foto: Gabriela Liivamägi

Neid olete ehk Setumaa teatrisuvedes ja Ain Mäeotsa lavastustes pisemal või rohkemal määral varem saanud. „Obinitsa” ei ole aga „Taarka 2” ega uus „Peko”, vaid astub kolmandana oma väärikat rada. Ei maksa ehmuda ka puhkpillihelide peale, üle võlli Kusturicast on asi maitsekal kaugusel.

Jah, see on Setu lugu, aga sama palju või veel rohkem meie kõigi, eestlaste lugu. „Obinitsa” näitab aega, mil setudest püüti eestlasi teha ja lõppeb hetkel, kui meist kõigist, hõimukeelest olenemata, hakati tegema kas laipu, pagulasi või kommunismi orje.

Lugu on võimas, väga kurb ja paksu romaani väärt. Saab muheleda, naerda, nutuklompi neelata ning vingetest lavastuslikest lahendustest ja Lii Undi kunstnikutunnetusest heameelt tunda. Tükk aega, loojuva päikese kumas ja tuntud mäeotsalikus valjuses.

„Obinitsa” ei ole „Taarka 2” ega uus „Peko”, vaid astub omaenese väärikat rada.
Romaaniväärsust ei maininud ma asjata, sest kuigi (sissejuhatus välja arvatud) ühe suguseltsi saatust rullub pelga 38 aasta jagu, on algmaterjal tuntavalt suur. Lavale jõuab fragmentaarium, mille tükid on väga suure üldistusvõimega. Muide, kavavihik on abiks ka neile, kes on Setu kultuuris kodus ja lõunaeesti keelest aru saavad. Pärast etendust sisukokkuvõtet sirvides võib üht-teist veel selgemaks saada.

Vahel lavastaja parafraseerib ja tsiteerib varjamatult iseennast, aga see pole närune taaskasutus ega ideede puudumine, vaid käekiri. Mäeots on Eesti teatri Tarantino ja Hitchcock. Paralleel peab paika ka etenduse pikkuse mõttes. Ligi kolm tundi lavakütet ei ole muidugi Mäeotsa tipp, Loone Otsa kirjutatud „Koidula veri” oli kolmandiku võrra pikem, aga samuti kogu aeg huvitav. „Koidula...” oli pseudoajalooline, kuid põnevalt vettpidav fiktsioon, „Obinitsas” fiktsiooni sama hästi kui pole.

Või kübärä maaha võttä külh

Kaljode edasipüüdliku ja viie kauni tütrega pere lugu on markeeritud üsna täpselt. Kavalehest selgub, et selle uurimiseks pidi Kauksi Ülle koguni Stockholmis ja Londonis käima. Naabri- ja hõimukadedust kandvad tegelased on rohkem dramaturgiline kontsentraat. Merca mängitud kleptomaanikalduvustega Matrjo on algusest peale värviline ja valmis karakter, erilist arenguteed pole talle antud ega vajagi. Ragne Pekarevi Patsi aga näitab mõjusalt, kuidas põlatud armastus teeb sädelevast neiust särava koletise. Prototüübi isikuandmeid epiloogis ei mainita.
Lavale jõuab fragmentaarium, mille tükid on väga suure üldistusvõimega.
Naised, nagu Kauksi Ülle teatritükkide puhul varemgi, on pigem ja alati kõige taga ja muidugi ka ees. Marje Metsuri Maria on püham kõikidest lavale astuvaist kirikupappidest. Tema tegelane kannab ka kõige rohkem setu ja samal ajal eestlase ja soomeugrilase vaimu.

Enamik meesnäitlejaid (Ott Sepp, Artur Linnus, Karol Kuntsel jt) astub üles mitmes rollis. Kohalikud abinäitlejad on meisterlikult lõimitud, vahet professionaalidega ei ole. Keegi ei jää hetkekski lavale abitult ja arulageda näoga passima, tegevus toimub pidevalt mitmel tasandil ja taamal, ka vana kaupmehemaja teeb oma rolli auga ära. Sama maja, mille sees ja ümber näidendi aluseks olnud lugu ka tegelikult sündis.

Kohalikud abinäitlejad on meisterlikult lõimitud, vahet professionaalidega ei ole.
Puhkpillipoiste kasutamine tundub pärast leelouputust („Taarka”) ja rokkbändi (Zetod etenduses „Peko”) nutikas ja loogiline, ja Eller Brass ei jää pelgaks taustabändiks. Torupuhujatel on etenduses tegevust küllaga, kohati lausa üllataval kujul. Üks Ain Mäeotsa ammune komme on moodsa popklassika hittide kasutamine lõunaeesti tõlkes ja kummastavas kontekstis (näiteks Lou Reed’i „Perfect day” „Pühakus” 2001, AC/DC „Thunderstruck” „Pekos” 2011, Trent Reznori „Hurt” lavastuses „Puut-Laat” 2010). Nii juhtub ka seekord, ja see on lavastuse üks külmavärinaid tekitavamaid hetki. Laulu jätan enda teada, minge aduge ise.

Igal juhul, kui setu moodi öelda: „Mäeotsa Aini ja Kauksi Ülle iih või sjoo tükü iist kübärä maaha võttä külh!”

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 2015. aasta juulikuus. Obinitsa suvelavastus alustab taas 30. juunil 2016.