Karm ja võimas Obinitsa
Neid olete ehk Setumaa teatrisuvedes ja Ain Mäeotsa lavastustes pisemal või rohkemal määral varem saanud. „Obinitsa” ei ole aga „Taarka 2” ega uus „Peko”, vaid astub kolmandana oma väärikat rada. Ei maksa ehmuda ka puhkpillihelide peale, üle võlli Kusturicast on asi maitsekal kaugusel.
Jah, see on Setu lugu, aga sama palju või veel rohkem meie kõigi, eestlaste lugu. „Obinitsa” näitab aega, mil setudest püüti eestlasi teha ja lõppeb hetkel, kui meist kõigist, hõimukeelest olenemata, hakati tegema kas laipu, pagulasi või kommunismi orje.
Lugu on võimas, väga kurb ja paksu romaani väärt. Saab muheleda, naerda, nutuklompi neelata ning vingetest lavastuslikest lahendustest ja Lii Undi kunstnikutunnetusest heameelt tunda. Tükk aega, loojuva päikese kumas ja tuntud mäeotsalikus valjuses.
Vahel lavastaja parafraseerib ja tsiteerib varjamatult iseennast, aga see pole närune taaskasutus ega ideede puudumine, vaid käekiri. Mäeots on Eesti teatri Tarantino ja Hitchcock. Paralleel peab paika ka etenduse pikkuse mõttes. Ligi kolm tundi lavakütet ei ole muidugi Mäeotsa tipp, Loone Otsa kirjutatud „Koidula veri” oli kolmandiku võrra pikem, aga samuti kogu aeg huvitav. „Koidula...” oli pseudoajalooline, kuid põnevalt vettpidav fiktsioon, „Obinitsas” fiktsiooni sama hästi kui pole.
Või kübärä maaha võttä külh
Enamik meesnäitlejaid (Ott Sepp, Artur Linnus, Karol Kuntsel jt) astub üles mitmes rollis. Kohalikud abinäitlejad on meisterlikult lõimitud, vahet professionaalidega ei ole. Keegi ei jää hetkekski lavale abitult ja arulageda näoga passima, tegevus toimub pidevalt mitmel tasandil ja taamal, ka vana kaupmehemaja teeb oma rolli auga ära. Sama maja, mille sees ja ümber näidendi aluseks olnud lugu ka tegelikult sündis.
Igal juhul, kui setu moodi öelda: „Mäeotsa Aini ja Kauksi Ülle iih või sjoo tükü iist kübärä maaha võttä külh!”
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 2015. aasta juulikuus. Obinitsa suvelavastus alustab taas 30. juunil 2016.