Lavaruum on väike, dekoratsioonid argised.

Kuivõrd näidend põhineb dokumentaalsel materjalil (kõigil olulistel tegelastel on Obinitsas olnud samanimelised prototüübid), esineb siin elutõde rohkemgi, kui autorid otse välja pakuvad. Näiteks joomise, kaklemise ja pussitamise osatähtsus. Nimelt oli keskmisel setu perel tunduvalt vähem maad, aga märksa rohkem inimtööjõudu kui mujal Eestis. Nii kulus talu majandamisele oluliselt vähem vaeva ja ülejääv energia kanaliseeriti nimetatud tegevusharudesse. Näidendis viitab sellele ka üleolev suhtumine heinategemisse: “Tühja tost lehmast, ära kooles.”

Mäeots armastab tegelaste masside kiiret lavalepaiskamist ja sama hoogsat kadumist. Uksed aina pauguvad. Mis nad vahepeal, stseenis endas teevad, jääb kohati selle varju. Vähemalt “Obinitsas” jäi liiga palju rolle – eeskätt Ivvani naine (Kaia Skoblov), neli nooremat tütart ja teise vaatuse papp (Ott Sepp) – ähmaseks ja pinnapealseks. Iseäranis viimase prototüübi kohta oskas Kauksi Ülle võrratult huvitavama loo jutustada, kui lavalt aimu sai.

Näitlejatöödest väärib superlatiive eelkõige Ragne Pekarevi Patsi – vaene, kergemeelne ja praktiline neiu, kelle saatus seetõttu nõukogude võimu ustavaks kaastööliseks ja pealekaebajaks teeb. Tema kehtestas end küll igas etteastes usutavalt ja mällusööbivalt. Pekarevi sära ja hoog kandusid ka tegelastele, kellega tal kõige rohkem ninapidi koos olla tuli. Eelkõige Merle Jäägerile tema emana (samuti kollaborant, aga palju kurvema saatusega).

Ka Patsi ihaldatu, Ivvani ainsa poja Miša (Priit Strandberg) heitlused koomilise ja traagilise pooluse vahel jätsid uhke ja ereda mulje. Seevastu Kaljude ülejäänud pere – kuigi nii lavaliselt kui mõtteliselt näidendi tuum – jäi rohkem anonüümsete ohvritallede ossa. Kas või ­Tanel Jonase demagoogist papp mõjus tunduvalt realistlikumalt ja dünaamilisemalt. Ka Ott Sepa lühietteaste viina­maia kurena oli värvikas. Tõsi: ­Marje Metsur Ivvani emana (Baaba), kelles ürgsed elutarkused olid kentsakas tasakaalus vaimsete iganditega, püsis korduvalt fookuses. Või nagu pojapoeg kommenteeris: “Jumal ja Baaba näevad kõik ära.” Andres Mähari Ivvan on lavaliselt keskne kuju, psühholoogiliselt jääb aga kaugeks – tavaline vaikne tööd rühmav ja edu poole pürgiv eesti mees.

Laval on veel üks tumm, kuid väga tähtis tegelane – pealtnäha harilik vanker, mis omandab universaalse ja ajatu eluvankri mõõtmed. Vankril süüakse ja juuakse, kakeldakse ja sõimatakse, surrakse ja armatsetakse. Ja muidugi sõidetakse ka. See on lavastaja tore leid. Erinevalt “Taarkast” ja “Pekost” ei pakuta seekord üle laulu- ja tantsunumbritega. Kõik, mis kavas on, on omal kohal ja mõjub vaheldusrikkalt. Näiteks tantsulaul perekonnanimede andmise puhul ning kahe Ivvani väimehe, soomlase ja tallinlase (Veiko Porkanen ja Artur Linnus) võistulaulmine. Ja muidugi külarahva tants fotograafi ees. Liikumisjuht Andre Laine töö väärib tunnustust.

Südame teeb soojaks, et nagu “Pekos” nii ka “Obinitsas” on publiku kohad nummerdatud. Seega ei kordu lõviosale Eesti suvelavastustest omane tobe rituaal kampsunite ja muude riietusesemete laotamisega parematele paikadele, mis iga etenduse tahes või tahtmata juba ette palaganiks muudab.

Veel tasub kiita sisukat kava-bülletääni. “Obinitsa” on väärikas kultuurimonument ühele külale, ühele perele ja ühele majale. Samas aga tüüpiline ja südamelähedane kogu Eesti ajaloo kontekstis. Isegi setu keel ei muuda seda palju arusaamatumaks.

***

Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 2015. aasta juulikuus. Obinitsa suvelavastus alustab taas 30. juunil 2016. Esietendus toimus 2. juulil 2015 Obinitsas.