Juurvili kolib varjendisse
Kui Tartu Maheaed otsis võimalust kusagile juurviljakeldri soetamiseks, jäädi pidama Pargi tänaval asuvale mäenõlva sisse ehitatud akendeta varjendil.
“Ehituselt kujutab see vana maakeldrit, nii peaks sellel olema ka juurvilja hoidmiseks piisav õhuvahetus,” takseerib Tartu Maheaia juhatusse kuuluv Avo Rosenvald.
Varjendis on pinda 130 m². Neljast ruumist saaks ühe ka õunte hoidmiseks kohandada.
Et sügisel kapsad-kaalid hoiule tuua, tuleb paik kolist puhtaks teha. Seda tööd jätkub. “Sees avanes hirmuäratav pilt – hallitanud mööbel ja mida iganes, ka elektrit pole sees, kuid elektrikilp on olemas,” selgitab Rosenvald.
Aiamaa kodu lähedale
Koos teiste potipõllumeestega tassitakse ruumid juba maikuus tühjaks. Linn on lubanud transpordi prahi äraveoks.
Suuri investeeringuid esialgu siiski ei kavatseta, kuna pole teada, kaua nad seda kasutada saavad.
“Võib-olla rajame küll katusele ühispeenra näitamaks, et ka linnas saab endale juurvilja kasvatada,” arutleb Rosenvald. Ta lisab, et ei pahandata, kui sealt keegi möödaminnes midagi ka suhu pistab.
MTÜ Tartu Maheaed rajasid läinud aastal ligemale poolsada potipõllumeest, kes said linnalt tasuta kasutamiseks Hiinalinnas ligemale hektari maad, kus igaüks oma maalapil köögivilja kasvatas.
Juba siis tekkis mure, kus suvel rõõmu ja hoolega kasvatatut talvel hoida. Linnamajades on keldrid soojavõitu ning kapsad, porgandid, kartulid ja kaalikad ei säili kaua.
“Sel kevadel on meid juba üle 60, kes me igaüks sajal ruutmeetril omale söögipoolist kasvatame,” räägib linlastele aiamaa jagamise mõtte eestvedaja ja taganttorkija Rosenvald.
Sarnaselt Hiinalinnaga otsitakse linnas teisigi kohti, kus aiamaid rajada. “Sellised kuluksid igasse linnaossa ära, oleksid sel juhul võimalikult kodu lähedal.”
Pargi tänava varjendit saavad nad kasutada senikaua, kuni sinna midagi muud ei plaanita ehitada.
Praegu on aga kõik rõõmsad. “Kuni too varjend püsti on, saab seal juurvilja ladustada ja vähemalt nii on sellest linlastele kasu,” rõõmustab Eva Lääne, Tartu linnavalitsuse linnavarade osakonna majandamisteenistuse juhataja. “See on ainuke varjend linnas, mis kasutust leiab.”
Kõigil on kasud sees
Lääne sõnul anti omaaegsed tsiviilkaitsevarjendid Eesti taasiseseisvuse saabudes linnale üle.
Kuid kuna neile ei leitud rakendust, tuli nad sulgeda ja on nüüdseks sedavõrd lagunenud, et vajaksid lammutamist. Seda raha aga linnal nelja-viie varjendi tarvis ei ole. Pargi tänava varjendit kasutas varem üks noorteühing, aga leidis paari aasta eest parema paiga.
ÜKS KÜSIMUS
Mis on saanud Eestis varjenditest? Kas vajadus nende järele on kadunud?
Priit Laaniste
siseministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja
Muutunud julgeolekukeskkonnast tulenevalt ei ole valitsus alates 1993. aastast pidanud mõistlikuks suurte summade eraldamist tsiviilkaitsevarjendite käigushoidmiseks, kuna need seisaks jõude.
Nõukogude Liidu tsiviilkaitsesüsteemi ajal ehitatud varjendid olid mõeldud eelkõige elanikkonna varjamiseks tuumasõja või lihtsalt välisriigi ulatusliku sõjalise rünnaku korral. Selle riigi kokkuvarisemise järel on tuumasõja või ulatusliku sõjalise konflikti oht vähemasti Euroopa regioonis ära langenud.
Siseministeeriumil ei ole täpset ülevaadet omaaegsete varjendite seisukorra kohta. Nad on elamute ja ettevõtete all või alal ning kuidas neid kasutatakse, on iga omaniku enda otsustada.
Hädaolukordadeks valmistumine ning nende lahendamise korraldamine ei ole toonud kaasa vajadust varjendite süsteemi taastada.
Elanikkonna varjumine tuleks suuremahuliselt kõne alla kiirgushädaolukorra korral, kuid siis piisab varjumisest oma kodus.
