“Eile nägin ma Eestimaad ... puhtaid teeääri (prügikottideta), küntud põldusid, korras külaplatse, riisutud majaümbrusi,” kirjutab ta oma kummarduses kõikidele talgulistele.

Tulemus avaldab tõesti muljet. Kui ainuüksi ametlikult kirja pandud talgulisi arvestada, lõi ühises ettevõtmises kaasa 30 382 Eesti inimest ning peeti 1220 talgut. “Rohkem kui mullu!” nagu tõdeti laupäevakute ajal, mida me enam hea meelega ei meenuta.

“Eestimaa elukeskkonna parandamiseks ei ole tingimata vaja kümneid tuhandeid eurosid, piisab kümnetest tuhandetest eestimaalastest ja nende hoolivast mõtteviisist,” tõdes talgupäeva eestvedaja, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Tarmo Tüür.

Talgupäeva korraldasid Eestimaa Looduse Fond, Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud, Teeme Ära Minu Eesti, Vabaühenduste Liit EMSL.

Järgnevalt kolm Maalehele räägitud talgulugu.

Linda Alatalu koduümbruse koristus Pärnus

Linda Alatalu
Raba tänava elanik

Meil on siin eakate rahvamuusikaorkester Tõmba Jüri, kus ma ka ise kunagi osalesin. Nüüd olen 91aastane, küllalt vana seega juba, aga ikka käin nendega läbi.

Nüüd nad siis talgute eel ütlesid mulle, et kuna elan üksinda ja ei suuda aeda korras hoida, tulevad nad minu poole talgutele. Teevad mu koduaia korda.

Esimene asi, mis vastu kostsin, oli, et ärge tulge. Aga siis jäid nad natuke kurvaks ja lasksin neil tulla, sest hinges leian, et on hea, kui mulle appi tullakse, kui ma ise enam ei jõua.

Nüüd, talgute järel, olen nii õnnelik. Hea on kohe aeda vaadata ja seal olla. Nad riisusid, põletasid lehti ja oksi, vaarikad tehti puhtaks.

Mul suur aed, terve päev läks ära. Talgulisi oli üheksa, naised olid oma mehed ka kaasa võtnud. Neil oli nii lõbus ja olid rõõmsad.

Korraliku söögi said ka. Nad tõid ise kaasa ja mul oli endal ka süüa muretsetud.

Ma suppi ei hakanud tegema, tegin ikka tõhusamat igapäevast toitu: liha, kartulit, juurvilja ja salatit. Minu enda osa oligi talgutel rohkem köögis olla ja aias nende tegutsemislustist
osa saada.

Kruusa talu küüni tühjendamine Rannu vallas

Signe Reppo
talgujuht

Seltskond oli küll väike, kuus inimest, kuid rohkem polekski küünilakas toimetada saanud korraga. Kokku tuli mu sõpruskond. Ma ise olen sellest talust pärit, lapseeast mäletan ikka kartulivõtutalguid. Praegu elab talus mu ema.

Minu eesmärk on, et mitte ainult elumaja, vaid ka kõrvalhooned korras püsiks. Eestis on palju kõrvalhooneid, mis lagunevad ja lammutatakse. Me tahame vanu hooneid hoida ja
korrastada.

Tegime vana taluküüni laka vanast heinast tühjaks. Loomi enam ei peeta ja küün on muuks otstarbeks. Osa heina võis olla isegi eelmise vabariigi ajast, aga suurem osa nii paari-kolmekümneaastane. See hakkas juba laka lage mädandama.

Talgute käigus selguski, et lagi oli päris ohtlik, tuli olla ettevaatlik. Nii sündis järgmiste talgute idee – uus lagi panna.

Põhitööriistaks olid hangud, õnneks oli vanast ajast võtta, nüüdisajal ei ole neid lihtne saada. Heinte seest tuli ka paar leidu välja. Üks mumifitseerunud kass, küllap kunagine meie kodukass. Ja osa mingist vanast juturaamatust, veel vanas kirjas.

Mis vanast heinast sai? Meil olid ümber maja kunagi põllud, kus nüüd noor mets kasvab. Laotasime heina sinna puude vahele väetiseks.

Lõunaks oli supp ja pärast tolmust puhtaks saamiseks saun koos jookidega. Nii et töö ja lõbu käsikäes. 

Tsooru potitehase korrastamine Antsla vallas

Toomas Tauts
talgujuht

Eesmärk oli potitehase seest ja ümbert koristada.

Talgulisi oli kümmekond. Saime vanast tehasest kokku koguda vanaraua, mis loodetavasti läheb taaskasutusse ja ka terve konteineritäie vanu klaaspudeleid, mis näitab, et potimeistritel suu alatihti kuivas. Korrastasime ka ümbrust rämpsust.

Tehasena ta praegu ei toimi, pigem muuseumina. Aga tahame sellest tulevikus külastuskeskuse kujundada, kus näeks ka potitegemise ajalugu.

Hobi korras teeme seal praegu igal aastal natuke sellise vormiga savikausse, mida vanasti potisetud müüsid.