"Olen sel aastal oma koeralt juba esimese puugi leidnud. Mullu leidsin hobuselt viimase detsembris. See tähendab, et me võime pahalastega kokku puutuda umbes üheksa kuud aastas," ütleb Heidi Hanso. Foto: Risto Ränk

Soojal ajal on vähe päevi, mil ma looduses ei liiguks. Tuleb asjatada Pajuvärava taluõuel, mütata mööda hobuste karjamaad, taga ajada aiast välja jooksnud lambaid või hoopis lustida lastega mustikametsas. Pole siis imestada, et alalõpmata korjan oma riietelt puuke. Nii mõnigi neist oskab end nii hästi ära peita, et leian ta oma kehalt juba nahasse tunginuna. Ei teagi, miks, aga tuttavatega metsas käies on puugid ikka alati kogunenud just minu peale. Rekordarv pärast üht metsatiiru on olnud 24 ohtlikku tegelast.

« Avalehele 90 Kommentaari