Tõstatasite mitu olulist probleemi. Esiteks, üksikpraksistes töötavad inimesed on teinud imelist tööd. Näiteks perearst, kellega kohtusin Rakveres ja kes koos kahe pereõega on 38 aastat hoolitsenud 2000 inimese eest. Ja teinud oma tööd ka nädalavahetustel. Selle eest ei suuda teie ühiskond maksta – see on kingitus ja te peaksite selle eest tänulikud olema. Kuid ühtlasi mõistate, et selline tegevus ei ole mitmel põhjusel jätkusuutlik. Inimesed tahavad teistsugust töö- ja eraelu tasakaalu – see on lihtsalt sotsioloogiline evolutsioon. Teiseks näeme, et arstid panustavad ettevõtluse asemel järjest rohkem oma põhitegevusse. Varem olid arstid ettevõtjad: neil oli oma praksis, oma töötajad. Tänapäeval öeldakse: ma olen õppinud arstiks, et inimeste eest hoolitseda, ma ei kavatse enam tegeleda praksisesse mööbli muretsemisega. Tahan keskenduda oma patsientidele, sellele, mis on oluline. Üks tervishoiutöötajate suuremaid probleeme on see, et 30% ajast tegelevad nad probleemidega, milleks nad on ülekvalifitseeritud.