Toomas Alatalu: Venezuelas käib uus ja pikk riigipööramise katse, kus ristuvad USA ja Venemaa huvid

Naftarikka Venezuela vasakpoolne reziim on olnud USA-le pinnuks silmas alates oma tekkest 1999. aastal. Tõsisemalt kui Kuuba režiim, sest kui viimane valitseb klassikalise autoritaarsusega (valimistel osaleb vaid üks partei), siis Venezuelas valitseb parteide küllus ja igal aastal saab midagi valida – presidenti, parlamenti, osariikide kubernere ja linnapäid, osariikide kogusid ja kohalikke võimuorganeid.

2015. aastal toimunud parlamendivalimistel sai ootamatu võidu opositsioon, ent alanud otserünnak režiimi uue ja legendaarse Hugo Chavezi varju jääva presidendi Nicolas Maduro kukutamiseks sumbus seaduste rägastikku.

Režiim pidas targaks luua esmalt parlamendi kõrvale teine seadusandliku kogu ning – tundes end nüüd kindlamana – korraldas ka enneaegsed presidendivalimised.

Tagantjärgi osutusid need juriidilised uuendused veaks, sest detsembris 2018 ühinenud opositsiooni etteotsa tõusnud 35-aastane Juan Guaido, opositsiooni vasaktiiva juht, kuulutas Maduro usurpaatoriks ja enda tänavu 23. jaanuaril riigi ajutiseks presidendiks.

Rahvusvaheline seis selleks osutus soodsaks – Ameerika Riikide Organisatsioonis, mis mitu aastat oli blokeerinud Maduro ründamist, oli kolm saareriiki just muutnud meelt, mis tähendas uut jõudude vahekorda. USA ärgitusel ruttas enamik Euroopa Liidu valitsustest appi Maduro vastastele.

Ometi ei saanud Guaido ei 23. jaanuaril, 23. veebruaril, 3. märtsil ega 10. aprillil, mil tänavatele tulid humanitaarabi vajanud rahvamassid, rahvalt siiski piisavat toetust. Kõikidel mainitud kordadel tõi ka Maduro oma poolehoidjad tänavatele ning nende selja taga oli armee.

Aga aprillis ARO-s ja Ameerika Arengupangas rahvusvahelise tunnustuse saanud Guaido jonni ei jätnud ja kuulutas välja uue otsustava marsi 1. maiks. Sellega tehti algust siiski päev varem ehk 30. aprillil.