Nõukogude ajal oli Aegna saar lihtinimeste jaoks mõnda aega peaaegu lukus. Seal asus piirivalve ja nende lähedusse ei tohtinud keegi sattuda. 1960. aastail kujunes Aegna ometi puhkepaigaks ja saarele asutati mitme ettevõtte puhkekodud. 

Veel 1990-ndate alguses kuulusid praeguseks kurikuulsale Faciole saarel peale söökla ka puhkemaja, kämping ja sadamakiosk. Alles 1975. aastal muutus pääs Aegnale veidi vabamaks, nii et saarele said Tallinna pitsatiga passi ettenäitajad. Peagi leevenes olukord veelgi, aga puhkemajades said ikka käia ainult ettevõtete töötajad ja nende sugulased.