Üks neist on näiteks jutt nn paksemast riigist. Esiteks on Eesti riiki üsna keeruline paksemaks teha. Keskmine Eesti pere tasub juba praegu maksudena riigikaukasse ligi poole oma sissetulekust. Peale tulumaksu ka sotsiaalmaksu, käibemaksu ja aktsiise. Ka Eesti üldine maksukoormus ei ole sugugi väike, vaid Euroopa keskmise lähedal. Seega olemegi juba matsakad ja maksukasvuruumi napib. Kui liita juurde, et iga kuues euro tuleb riigieelarvesse Euroopa maksumaksjalt, saame juba vaieldamatult kopsaka riigi.

Teiseks tuuakse paksude riikidena eeskujuks Lääne-Euroopat, kus oleks justkui muretu elu. Sarnaselt ülekaalulisuses vaevlevate inimestega on needsamad riigid tegelikult sügavalt haiged ja maksavad varasemate otsuste eest suurt lõivu ehk nn paksuriigi maksu. Tegemist ei ole üksnes kulunud näidetega nagu Iirimaa, Kreeka, Portugal, Hispaania ja Itaalia, vaid samad sümptomid vaevavad ka Põhjalat.

Näiteks Soomes tuntakse muret kulude kasvu ja konkurentsivõime kahanemise pärast. Kardetakse lõunaosariikide sarnast majanduse närbumist. Kriis Euroopas kestab sisuliselt kuuendat aastat kriis ja võlad aina kasvavad. Ainukesena on tänavu avaliku sektori võlga suutnud kahandada Eesti ja Euroopa suurima majandusega Saksamaa.

Lõpuks ei määra riigi paksus suurt midagi. Oluline on, kui tõhusalt kasutatakse olemasolevat ressurssi, nii raha kui ka inimvara. Paksuks minemisega ei kaasne paraku nutikad ideed ega, mis peamine, julged otsused. Pigem vastupidi, ülekaalulisus võib kalliks maksma minna.