Eesti põhjamaise vaaba all peitub tavaline Ida-Euroopa riik

Ebatavaline pole mitte praeguse valitsuse võimulesaamine, vaid see, et selline puhtidaeuroopalik valitsus nii hilja tekkis.

Eestit on 1992. aastast juhtinud valitsused, mis on oma erinevustest hoolimata viinud riiki üsna üksmeelselt ühes suunas. Nende valitsuste eesmärk oli Eesti, mis on läänega tihedalt integreeritud, euroopalik ka vaimult, vaba majanduse ja vabade kodanikega. See üksmeelne suund aitas meil omandada põhjamaise riigi kuvandi ja eristuda ülejäänud Ida-Euroopast, mille maine on läänes pigem tagurlik.

Eesti praegune valitsus on seda trendi järsult murdnud. Tegemist on esimese ausalt ja häbenemata idaeuroopaliku valitsusega taasiseseisvunud Eestis. Tegelikult on väikest sorti ime, et selline idaeuroopalik valitsus Eestis nii hilja tekkis. Ühiskondlik toetus idaeuroopalikule poliitikale on kogu aeg olnud suurem, kui Tallinna eliidile meeldib mõelda, põhjamaise poliitika toetus on aga olnud pigem napp.

Mart Laari esimene valitsus 1992.–1994. aastal on saanud legendiks. Sellesse kuulunud parteid: Isamaa, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja Mõõdukad said 1992. aasta riigikogu valimistel aga kokku üksnes 41% häältest. 1995. aasta valimisteks oli selle valitsuse erakondadest sündinud paar uut parteid, Isamaa ja ERSP olid ühinemas. Kokku said Laari esimese valitsuse erakonnad 1995. aasta valimistel 35% häältest.