Viimaks kodus. Ratturid võeti pantvangi 2011. aasta 23. märtsil. Kodumaa pinnale jõudsid nad sama aasta 15. juuli varahommikul. Foto: Rauno Volmar

Möödunud nädalal algas Liibanonis kohtuprotsess kaheksa aastat tagasi Eesti jalgratturid röövinud jõugu üle. Vabadusse pääsenud matkasellid enda sõnutsi kohtuprotsessile suurt tähelepanu ei pööra. Pole ka ametlikku põhjust, kuna kõik tunnistused võeti meestelt vahetult pärast vabanemist. Mõni küll on neile saadetud uudise nutiseadmes avanud, kuid nagu enamik neist ise ütleb: „Ei huvita.”

Meeste elud on igapäevastunud. Tegeletakse töö, spordi ja perega ning soovitakse vältida avalikkuse tähelepanu. „Pigem häiribki see, et meist püütakse teha mingisuguseid kangelasi. Tegelikult oleme ju algusest peale öelnud, et selles olukorras olime nagu hapukurgipurgid riiulil. Õnneks ükski katki ei läinud,” ütleb üks jalgratturitest Priit Raistik.

Seitse ratturit pole üksteist unustanud. Mis on neist kõigist pärast vabanemist saanud?

Avalehele
183 Kommentaari