Isegi tavaline kirjakast võib ühistus tõusta suureks teemaks
Elanike postkastid kortermajas polegi nii lihtne ja selge teema, kui esmapilgul tundub. Aeg on kaasa toonud elanike uued soovid ning postikandefirmade täpsed nõuded. Vahel need põrkuvad: näiteks siis, kui kandefirma on seadnud posti kättesaamise tingimuseks kindlate mõõtmetega lukustatud kirjakasti olemasolu, mille sisemusele pääseb ligi üksnes kasti omanik ja/või adressaat. Väikesed, kuni kümne korteriga majad on läinud seda teed, et meisterdavad välisuksele nn postipilu ning jagavad koridori kukkuvad lehed-kirjad elanike vahel ise ära. Seda põhjusel, et ei peaks postiljonile majavõtit andma, pidades seda liigseks turvariskiks.
Lahendusel head ja halvad küljed
„Kui korteriühistu soov on saada posti ühisesse postkasti ja selleks on vastavad tingimused loodud, siis mingit vastuolu ühegi seaduse või korraga ei ole,” ütleb Eesti Posti kandevõrkude üksuse juht Arthur Raichmann ja lisab, et sellise ühispostkasti puhul on jaotus elanike vastutusel.
Pelgulinna elanik Elo meenutab aega, kui nende ühispostkastiga majast hakkas pidevalt kaduma värviline kilepakendis lasteajakiri, kuigi muu jäi alles. Ei aidanud seegi, kui vastutulelik kirjakandja sellele suurelt korteri numbri peale joonistas (mida ta ei pea tegema).
Pärast kurnavat ja tulemusteta detektiivitööd otsustas Elo paigaldada majaesikusse omaenda isikliku lukustatud postkasti. Kuid ilmnes uus probleem.
„Selliseid erandeid kirjakandja ei tee,” kinnitab Raichmann postiljoni protesti õigsust, kes keeldus ühe elaniku pärast majavõtit vastu võtmast ja talle eraldi postitamast. Ta soovitab kortermajade elanikel omavahel kokku leppida, milline on nende jaoks sobivaim lahendus.
Elo katsed jõuda ühistuga kokkuleppele, et kõik korterid saaksid seinale oma kinnised postkastid ja postiljon majavõtme, nurjusid. Ühispostkastiga harjunud ja üksteist hästi tundvad elanikud ei võtnud uuselaniku muret tõsiselt. „Uskumatu, et selline lihtne asi nagu kirjakast võib tekitada nii palju vaidlusi ja tõusta ühistu koosolekul peamiseks kuumaks teemaks,” muigab Elo. „Aga nii see on: kired möllavad selle ümber tänaseni ja vähemusel ehk minul tuleb lihtsalt leppida ja ajakirjanduse tellimine lõpetada.”
Kelle oma ja miks nii väike?
Eesti Posti kõrval teeb kojukannet ka näiteks Express Post, mis toimetab kohale enamiku Eestis ilmuvaid ajalehti-ajakirju. Paraku on inimesed harjunud, et postiljon on piirkonnas ikka üks ja ainus.
„Ühistu viib tavaliselt uue võtme Omnivale (ehk Eesti Postile) ja arvab, et sellega on kõik lahendatud. Meie peame oma lehekandja jaoks võtit taga ajama küll ühistu, küll elanike (tellijate) kaudu,” räägib Express Posti Harju-Tallinna piirkonnajuht Pille Tang. „Viimaks siiski võtme saame, aga ajakulu on tohutu. Väga harva, kui uus võti meile ise kontorisse tuuakse, ikka tuleb sellele järele sõita.”
Samas on neidki korrusmajade arendajaid, kes toovad võtme enne, kui maja üldse valmis on. Osa ühistuid nõuab aga võtme eest raha. Express Posti vastus on sellisel juhul, et ühistu võib elanike postkastid ka väljapoole välisust paigaldada, selgitab Tang. Näiteks uksepiluna või igale korterile eraldi ja siis pole kojukandjatel võtit vajagi. Seega on ühine postipilu majauksel ka Express Posti poolt tunnustatud kirjakasti vorm, kui see vastab nõutud mõõtmetele ja on ehitatud kaitsega tuule, vihma ja mööduja ahne käe eest.
Valdavalt väikeste kortermajade probleem on Tangi kogemustel ka mitu erinevat postituskohta koridoris – igaühel oma nurga taga, isikliku korteriukse juures. Tarbetut ajakulu tähendab seegi, kui kortermaja elanikele on paigaldatud eramajade postkastid – igaüks eraldi klapiga.
