„Põhimõtteliselt tohib kaitsealale ehitada, kui sellega ei ohustata kaitseala seisundit või kaitse-eesmärke,” selgitab keskkonnaameti looduskasutuse peaspetsialist Antti Pääsuke.

Rusikareeglina ei tohi ehitada loodusreservaatides ja sihtkaitsevööndites, sest kaitstakse selliseid loodusväärtusi, mis eeldavad inimtegevuse vältimist. Sihtkaitsevööndis on ehitamine sõltuvalt kaitse-eeskirjast vahel ka lubatud.

Piiranguvööndis kehtivad leebemad reeglid ja seal lubatakse ehitada, kui sellega ei ohustata kaitse-eesmärki. Kuid ka piiranguvööndis võib ehitamine keelatud olla, kui kaitse-eeskiri teisiti ei sätesta.

Igal juhul on kaitsealale ehitamise eeltingimuseks tutvumine konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjaga, kus on paika pandud just konkreetselt seal rakendatavad piirangud.

„Kaitse-eeskirjad on avalikult kättesaadavad aadressil www.riigiteataja.ee. Lisaks võib alati pöörduda otse keskkonnaameti poole, kes on enamiku kaitsealade valitseja,” soovitab Pääsuke.

Samad põhimõtted kehtivad ka hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis, selle vahega, et hoiualale kaitse-eeskirja ei kehtestata.

Keskkonnaameti kooskõlastus

Lisaks kaitse-eeskirjale reguleerib kaitse- ja hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ehitamist looduskaitseseadus. Ilma keskkonnaameti nõusolekuta ei tohi kohalik omavalitsus (KOV) väljastada projekteerimistingimusi ega ehitusluba, samuti peab kohalik omavalitsus kooskõlastama keskkonnaametiga ehitusteatise.

Pääsukese sõnul ei pea inimene, kes plaanib kaitsealale rajada ehitist, mille puhul on nõutav esitada ehitusteatis või taotleda ehitusluba, ise otse keskkonnametilt nõusolekut küsima – seda teeb KOV-i esindaja. Et ehitusteatis esitatakse samuti KOV-ile, on tema ülesanne ka selle kooskõlastamine keskkonnaametiga.

Pääsuke rõhutab, et kuigi uue ehitusseadustiku kohaselt ei pea kuni 20 m² hoone ehitamist enam kohaliku omavalitsusega kooskõlastama, tuleb kaitsealadel ehitamine (ka siis, kui on kavas niisuguses mõõdus ehitist laiendada või lammutada) kooskõlastada keskkonnaametiga.

„Selleks tuleb saata vastava hoone rajamise soovi puudutav info keskkonnaameti vastava piirkonna spetsialistile,” selgitab Pääsuke.

Võib esitada tingimusi

Ehitamise kooskõlastamisel võib keskkonnaamet seada täiendavaid tingimusi, et vältida kaitstava loodusobjekti kahjustamist ja aidata kaasa kaitse-eesmärkidele. Samuti võib amet esitada tingimusi arhitektuurilahenduse, ehitusmaterjalide jms kohta.

„Rahvusparkides, kus kaitstakse lisaks loodusväärtustele ka kultuuripärandit, on väga oluline säilitada piirkonnale omast maa-arhitektuuri. See ei tähenda, et ehitamisel ei või kasutada moodsaid materjale, kuid hooned peavad sobima piirkonna arhitektuuri ja asustusstruktuuriga. Oluline on, et uued või rekonstrueeritavad hooned sobituksid ümbritsevasse looduskeskkonda ja lähedalasuvate juba olemasolevate majadega. Vanade majade rekonstrueerimisel tuleb säilitada nende välisilmet ja olulisi detaile,” selgitab Pääsuke.

Tõenäolisem, kuid mitte alati

Tõenäolisemalt tohib kaitsealal ehitada siis, kui plaan on seda teha juba tegutsevas majapidamises. „Juba aktiivselt kasutuses oleval alal on tõenäosus teha midagi keskkonda kahjustavat väiksem,” põhjendab Pääsuke. „Olemasolevate majapidamiste ümbruses olevad liigid on juba kohanenud inimesega, kuid mujal võib inimtegevuse mõju suurenemine kahjustada väikest inimmõju taluvaid väärtusi.”

Seetõttu on üldjuhul kaitsealadel juba hoonestatud kinnistud jagatud piiranguvööndisse.

Ühtlasi märgib Pääsuke, et olenevalt kaitsealast ja selle kaitse-eesmärkidest võib aga ka juba hoonestatud kinnistule ehitamine olla rangemalt reguleeritud, kui lisaks loodusele kaitstakse ka kultuuripärandit (sh pärandkultuurmaastikke koos piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ja ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonetega).

„Vastavalt sellele võib hoonete püstitamine olla lubatud ainult väljakujunenud õuemaal ja algsetes taluõuekohtades ning mujal siis, kui see on kooskõlas traditsioonilise asustusstruktuuriga,” täpsustab Pääsuke.