Kõikide inimestega saab rääkida, kui nad on valmis aruteluks. Eesti spetsiifiline kontekst on erinev. 1992. aastal kiitsime heaks põhiseaduse. Saime ühe ropsuga totalitaarse võimu all elanud okupeeritud riigist riigiks, millel on väga hea demokraatliku üksikisiku huvidest lähtuv tänapäevane põhiseadus. Kiitsime selle heaks, sest see oli Eesti vabariigi põhiseadus, mitte Nõukogude Liidu konstitutsioon. Väga paljud inimesed ei mõelnud läbi, et näiteks kui Nõukogude Liidus oli homoseksuaalsus kriminaliseeritud, siis mida ütleb selle kohta Eesti põhiseadus. Oleks olnud mõistlik juba tollal seda diskussiooni pidada, aga kellel siis aega oli? Me olime puruvaesed, meil oli ainult üks huvi: oma eluga pinnale jääda.

Oluline on mõista, et paljudel inimestel pole mitte sügavat eitust üksikisiku õiguste suhtes, vaid sügav pettumus selles, et süsteem ei ole nende jaoks andnud loodetud tulemust. Kui majandus ja produktiivsus kasvavad väga kiiresti, siis ongi struktuursed kõrvalefektid väga tugevad. Meil ei olnud alguses mõistmist neid näha, siis ei olnud ressursse neid lahendada – aga nüüd juba on ja me saame seda teha.