Kes usub seksuaalvägivalla ohvriks langenud last, kui ta ei saa oma lugu rääkida?

**Süüdistatav mees kaitseb end ja räägib oma versiooni. Kuid ohvri, lapse versiooni avalikkus ei tea.

**Ohvri naeruvääristamine viib selleni, et seksuaalkuritegudest ei julgeta enam teatada.

**Lapsi tuleb uskuda, edasise peavad välja selgitama juba spetsialistid.

Täiskasvanud ei ole altid läbielatud seksuaalvägivallast rääkima, lapsed on selleks veelgi vähem valmis. Lasteabi, lastemaja ja politsei töötajad on aastaid rõhutanud: lapsed, tulge ja rääkige, mis teiega juhtus, meie usume ja aitame teid. Lapsed ja nende vanemad ongi tulnud. Kuid kui ohvritele jääb mulje, et neid nagunii ei usuta, siis kõige jõhkramad kuriteod – seda lapse seksuaalne väärkohtlemine on – välja ei tule.

Just sellise mulje, et keegi sind nagunii ei usu, on paraku viimasel ajal ohvritele jätnud ühe alaealisega toime pandud seksuaalkuriteos süüdistatava tuntud inimese juhtum. On arusaadav, et ta kaitseb end ja räägib oma versiooni. Kuid avalikkus ei tea ohvri, lapse versiooni – lugu, mida teavad lastemaja spetsialistid, politseinikud ja prokurör. Ohver ei korralda enesele kampaaniat ning ühiskond valib juba enne kohtuotsust poole ja kahtlustab ohvrit valetamises. Otsuse saab langetada ainult kohus.