Palun kirjeldage neid läbirääkimisi, mille käigus valitsuskoalitsioon otsustas anda keskkonnaministri portfelli teie erakonnale, kel pole valimisprogrammis keskkonna kohta sõnagi.

Kui ma läbirääkimistest tervikuna räägin, siis need möödusid väga sõbralikus õhkkonnas. Ma olen elus näinud erinevaid läbirääkimisi ja tonaalsus on olnud erinev. See oli vastastikuselt lugupidav ja sõbralik töine aeg.

Aga ikkagi, teie erakonnal pole keskkonnateemalist platvormi olemaski. Millest te oma töös siis lähtuma hakkate?

Tervest mõistusest. Ma olen elu aeg elanud maal, sündinud maal, kasvanud maal. Me lähtumegi tervest mõistusest. Ei saa öelda, et EKRE pole keskkonnast rääkinud, oleme rääkinud väga palju. Kui võtate ette meie maaelu programmi, siis on seal keskkonnast asjalikke mõtteid küll.

Teie erakonna esimees Mart Helme on väga skeptiline inimtekkelise kliimamuutuse vastu. Mis on teie seisukoht?

Ma olen seda korduvalt öelnud – kui ma autoga sõidan, siis tekitan paratamatult ka mingit vingugaasi. Ma ei hakka väitma, et inimesel ei ole mingit seost sellega, mis kliimamuutustega toimub. Tehased annavad CO2 ja kindlasti on inimestel ka seos CO2 emissiooniga.

Kas Eesti plaanib lahkuda Pariisi kliimaleppest, nagu on viidanud Mart Helme, et see võiks juhtuda?

Ma ei tea, minule teadaolevalt pole seda küll kusagil arutatud. Minul seda plaani pole praegu.

Te ei ole avalikkuses väga tuntud. Milline on teie keskkonnaalane taust?

Minu taust on peamiselt küll põllumajandusalane, jah. Põllumajanduses töötamise kaudu olen ka metsandusega kokku puutunud – selles mõttes on [keskkonnataust olemas]. Jah, tõsi, mul ei ole keskkonnaharidust eraldi, aga meil on olnud ka sari ministreid, kes on erinevate kohtade peale sobinud, ja ka seal, ma arvan, ei ole kõigil päris iga asja peale tausta olnud. Ma arvan, et siin on oluline ka inimese enda olemus ja arusaam riigi toimimisest ja elust.

Nädala alguses tuli välja senist parimat teaduslikku teadmist koondav ÜRO raport, mis ütleb, et miljonit looma- ja taimeliiki ähvardab väljasuremine – paljusid neist juba mõnekümne aasta jooksul. Raport kirjeldab kahjusid väga detailselt, alates korallrahude hävimisest kuni muldade degradeerumiseni. Mida teie plaanite selle teadmisega peale hakata?

Aus vastus on, et ma ei ole sellega tutvunud. Mul on täna kuues-seitsmes päev ametis olla (intervjuu toimus kolmapäeval – A. P.), elutempo on praegu sama kiire kui kiirraudteel, et sisse elada. Selge on, et meil on teadaolevalt üks planeet, kus me elada saame, ja selle heaolu nimel tuleb meil kõigil pingutada. See ei ole minu meelest arutamise koht, kas me peame keskkonda hoidma või mitte – loomulikult peame hoidma ja tegema kõik, mis inimtekkeliselt võimalik, et planeeti võimalikult säästlikult hoida. See on täitsa selge.

Kas see ei võiks olla juba selline koht, kus valitsus peab kriisikoosolekut? Senimaani on ju kogu aeg räägitud, et me tegeleme keskkonnaprobleemidega, aga [raportis] on selgelt kirjas, et iga kaheksas liik hävib, see on meie süü ja see on suurim liikide väljasuremine inimkonna ajaloos.

Kas te saate väita, et teate täpselt, kuidas 2000 aastat tagasi lood olid? Me ütleme küll tihti, et teame täpselt, et nüüd on kõige suurem liikide väljasuremise aeg jne. See on kindlasti nii ja me peame kõik tegema selleks, et seda pidurdada – et me majandaksime võimalikult säästlikult ja liike ei häviks. Ma olen aga natukene... skeptiline ei ole õige sõna, aga teadlased vaidlevad meil väga paljude asjade üle. On ühe seisukoha inimesed, teise seisukoha inimesed. Ma oleksin natuke ettevaatlik nende väidetega, et meie oleme tekitanud kõige suuremad probleemid just täna ja nüüd. Mis ei tähenda seda, et me ei pea nendega tegelema – kindlasti peame.

Eesti on väike riik, aga inimese kohta panustame me kliimamuutustesse väga intensiivselt. Koalitsioonilepe ütleb, et jätkate põlevkivi kasutamist, kuni selleks on turunõudlust. Kas see pole vastutustundetu, võttes arvesse ennist kirjeldatud looduskahjusid?

Jah, aitäh küsimuse eest. Elus ei ole ainult must ja valge värv. Me võime selle lõpetada ju hommepäev, kui kellelgi on head alternatiivid olemas, mismoodi me elektrienergiat saame. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et me lõpetame metsade raiumise, aga me peame aru saama, et riigijuhtimine ei ole mustvalged lahendused. Igal pool on inimesed: teie kasutate kodus tõenäoliselt energiat, mina kasutan elektrienergiat. Meil ei ole võimalik ju minna kohe homme üle taastuvenergia peale. Kui me räägime näiteks võimalikust tuumaenergiast, siis on inimesed kohe jälle kaitseseisundis – mis ohud sealt tulevad. Ei ole õige öelda, et see valitsus ei taha midagi teha või ei näinud ette. Kindlasti me peame samm-sammult minema ja suund on sellel valitsusel selgelt see, et kasutada rohkem ka taastuvenergiat. Absoluutselt.

Üks esimesi asju, mida valitsus lubas tegema hakata, on taastuvenergia tasude vähendamine.

Jah, eks neid hoovuseid tuleb vaadata, kuidas me sinnapoole liikuma hakkame. Asjad ei käi mustvalgelt ja Eesti jaoks on põlevkivi väga oluline ressurss. On vaja välja töötada lahendusi, kuidas me sinnapoole jõuame.

Aga kuidas lähevad omavahel kokku taastuvenergia tasude vähendamine ja taastuvenergia suurendamine?

Eks me peame neid asju vaatama. Ma saan aru, et väga mugav on küsida selliseid väga... Ma olen täna seitsmendat päeva ametis, ma ei pane teile kohe täna varrukast vastuseid kõikidele küsimustele. Ma loodan, et te ei ürita mind näidata lollis valguses. Ma ei tea, mis te muidugi kokku kirjutate, aga...

Seda, mida te räägite.

Jaa, aga lihtsalt peab aru saama, et ma ei ole pädev vastama kõikidele küsimustele ning palju asju ja lahendusi tuleb ka valitsuses läbi arutada. See ei käi keskkonnaministri enda arvamuse järgi – koalitsioon otsustab neid asju.

Eelmise koalitsiooni, võib vist öelda, häbiplekk oli jäätmeseadus, mida menetleti riigikogus poolteist aastat, kuni keskkonnakomisjon otsustas lõpuks menetluse peatada. Mis on teie plaanid jäätmeseadusega?

Jäätmeseadusega tuleb edasi minna. See tuleb vastu võtta, aga minu selge sõnum on olnud, et seda tuleb teha rahulikult, kaasata kõik osalised ja vaadata üle, miks see jäi eelmine kord vastu võtmata. See läks eelmine kord [menetlusse] päris suure paketina. Eelmisest jäätmeseadusest juba võetakse üksikuid asju välja ja juba hakatakse menetlema mingeid direktiive, mis meil on vaja vastu võtta.

Kas ma saan õigesti aru, et te plaanite hakata seadust menetlema väiksemate juppidena?

Ei, see ei ole selles mõttes õige. [Ma ei taha,] et siin jääks nüüd mulje, et me tahaksime selle jupphaaval läbi suruda. Eelmisest komplektist on juba tegelikult välja võetud üks asi, millel meil on rikkumismenetlus peal (rikkumismenetlus elektroonikaromudirektiivi täitmata jätmise tõttu – A. P.) ja nende asjadega pole aega oodata. Kui see üks rikkumismenetluse osa oleks praegu [eelnõus] sees, siis tekiks olukord, kus [tuleks] hakata jälle jõuliselt ja kiiresti-kiiresti suruma, et riigikogu selle vastu võtaks. Ma ei taha, et me hakkame kiirustama. Sellepärast tuleb osa asju välja võtta, millega meil on kiirem ja mida me menetleme ka nii, nagu peab, aga mitte et meil on mingisugune rikkumismenetlus peal, me peame terve paketi läbi suruma. Ei, me peame sellesse sisse vaatama ja tegema [jäätmeseaduse] nii, et see on võimalikult selline, nagu on vaja meie riigile ja rahvale.

Koalitsioonileppes on kirjas, et suurendate inimeste motivatsiooni jäätmeid sortida. Kas see tähendab, et teie arvates võiks tulla jäätmete kohtkogumine?

Neid asju on erinevaid arutlusel. Tõsiasi on ju see, et järgmisest aastast on meil vaja saavutada 50% jäätmete kasutuselevõtt, mis ei hõlma põletamist. Aus vastus on, et minul on täna selg vastu seina. Tegelikult me teadsime juba 2008. aastal, et oleme aastaks 2020 olukorras, kus 50% olmejäätmeid peame ringlusse võtma. 2020 on kohe käes ja nüüd on vaja tõesti astuda samme.

Tõsiasi on ju see, et järgmisest aastast on meil vaja saavutada 50% jäätmete kasutuselevõtt, mis ei hõlma põletamist.

Kindlasti on suur osa koostööl omavalitsustega, et tekitada neile motivatsiooni – et ka nemad hakkaksid muretsema, mitte riik abstraktselt. Üks valikuid on vaadata, kuidas meil on võimalik näiteks biojäätmeid rohkem kohtkoguda – kas luua mingeid meetmeid korteriühistutele kompostrite loomiseks või erinevate prügikonteinerite jaoks. Ja mõelda ka, kas meil on võimalik neid omavalitsusi kuidagi motiveerida, kes 50% [eesmärgi] täidavad, et toetada neid pingutuse eest läbi keskkonnatasude. Võib-olla teine omavalitsus peab siis natuke maksma, kui ta ei pinguta. Neid samme on vaja astuda kiiresti, et näidata, et me tegeleme sellega, sest enam pole meil kusagile põgeneda. Selleks on aega olnud.

Koalitsioonilepe käsitleb keskkonnateemadest vahest kõige enam metsade majandamise vajalikkust. Millises suunas sooviksite näha metsanduse arengukava liikumist?

Minu ideaalne soov oleks, et looduse ja metsanduse inimesed jõuaksid ise koostöös kokkuleppele, et mis see kuldne kesktee oleks. Nagu ma enne ütlesin: elus ei ole mustvalgeid toone. Selge see, et meil on vaja linde ja loomi hoida. Selge on seegi, et meil on üle 30 000 inimese, kes on seotud metsandusvaldkonnaga, kelle elatis see on. Ma olen metsameestega väga palju kohtunud oma elus nii varem kui ka viimase kuu jooksul. Ma pean küll ütlema, et nendel metsameestel, kellega ma olen kohtunud, on süda täiesti õige koha peal ja ma ei ole näinud sellist, kes ei muretseks metsa pärast. Ma arvan, et 98–99% meie metsamehi on ausad ja südametunnistusega. Minu arvates on metsaga tegelevad inimesed ühiskonnas ühed kõige suurema südame ja hingega inimesed, sest nemad toodavad meile seda materjali, mis metsast tuleb – me kõik räägime, et meile meeldivad puitasjad. Nemad on ju need, kes istutavad ja taaskasutavad metsa. Täna istutab ja külvab RMK umbes 70%-l oma uuendusraielankidest, ülejäänud uueneb looduslikult. Erametsanduses on see metsauuendustööde näitaja küll kehvem – umbes 35%. Kindlasti on vaja ka seda motiveerida erinevate meetmete kaudu, aga need inimesed kasvatavad metsa, istutavad metsa, mida nad kunagi ei näe. Ma arvan, et ühiskond tervikuna peaks vaatama laiemat pilti ja tegema metsameestega koostööd – ka need, kes on rohkem rohelise poole inimesed. Mina olen ka roheline inimene, mina tahan ka, et Eesti loodus oleks roheline, aga mulle tundub vahel, et me oleme natuke liiga kaevikutes, kus üks pool näeb, et metsamehed on pahad, tahavad raiuda, aga tegelikult on nad suure südamega inimesed, sest teevad seda tööd oma lastele, lastelastele.

Me räägime linnurahust. Eks seda on ka arutatud erinevate huvirühmadega, tuleb edasi arutada ja otsida, kas meil on võimalus linnurahu pikendada ka kõigile metsaomanikele, nagu on täna RMK-s. Need arutelud kindlasti tulevad.

Kas metsakaitsjatega olete juba kohtunud?

Ei ole veel, aga on plaanis.

Mullu oli Eestis ühe suurema metsaraiemahuga aasta. Kas peate seda probleemiks?

Tegelikult esimest korda – ma ei tea, kas enne on isegi nii olnud – kehtiva metsanduse arengukava perioodi jooksul jõuti optimaalse raiemahu tasemeni, milleks on arengukavas seatud 12–15 miljonit tihumeetrit, ja raiuti 12,5 miljonit tihumeetrit. Juurdekasv on üle 16 miljoni tihumeetri, metsa juurdekasv on selgelt plussis. Üks asi on visuaalne pool, mida näeme teede ääres, aga tegelikult ei ole ka minu hinnangul asjad päris nii hullud, kui hull mulje kipub jääma.

Murekoht on, et metsameestel ja metsakaitsjatel on kusagil suusad risti läinud, nad ei taha enam väga ühe laua taha istuda.

Väike murekoht on, et metsameestel ja metsakaitsjatel on kusagil suusad risti läinud, nad ei taha enam väga ühe laua taha istuda. Üks prioriteet on saada nad jälle koostööd tegema.

Rail Baltic on teile vist südamelähedane teema. Kuidas sellele keskkonnaministrina lähenete?

Ega ta ei ole mulle südamelähedane. Ma ei ole majanduslikult kunagi näinud, et see raudtee oleks väga vajalik. Koalitsioon on kokku leppinud, et Rail Balticu puhul oodatakse ära, millises hulgas rahastatakse seda Euroopa Liidust. Koalitsioonileppesse sai sisse, et 82% rahastusest peaks tulema Euroopast. Kui see tuleb, siis on üks stsenaarium. Kui see ei tule, siis on teine stsenaarium – vaadata üle näiteks võimalik trass. EKRE seisukoht on küll, et trass tuleks selgelt üle vaadata. Me oleme seda meelt, et kui [Rail Baltic] siiski tuleb, tuleks pingutada, et viia see teise ehk olemasoleva, Tallinna-Pärnu trassi peale. See on ajalooliselt välja kujunenud nii inimestele kui ka loomadele. Loomulikult tuleb seda palju muuta ja seal on samamoodi omad probleemid, aga inimesed, kellega ma olen suhelnud ja kes on Rail Balticuga kokku puutunud, ütlevad, et see keskkonnakahju on ikka päris suur, mis tuleb täiesti uue trassi pealt. Ma sooviksin inimesena hinges, et me saaksime selle viia teise trassi peale.

Mida te oma isiklikus igapäevaelus teete selleks, et elada keskkonnasäästlikult ja avaldada kliimale võimalikult vähe mõju?

See on hea küsimus. Ega ma mingeid erilisi samme selles mõttes ei astu, et ma nüüd väga teadlikult kogu aeg pingutaksin. Kuna ma olen sündinud ja kasvanud maal, siis ma olen oma elu väikesest peale elanud looduses ja püüdnud sünnist saati loodusega suhestuda. Kui ma oleksin linnainimene, oleks võib-olla teistmoodi, aga ma olen katsunud terve elu elada nii, et ma ei prügista loodust. Kui ma ostan mingeid asju, siis ma püüan neid osta ilma kottideta või biolaguneva kotiga. Mul küll elektriautot ei ole – maal on vaja sõita ja mul on diiselauto. (Naerab.) Ma kindlasti mõtlen selle peale ja igal juhul toetan keskkonnasõbralikku ja säästlikku käitumist.

Mis on teie jaoks kõige südamelähedasemad keskkonnateemad, millega te nüüd ministrina loodate esmajoones tegelema hakata?

Üks valdkond, mis vajab kindlasti reguleerimist ja mis mulle kindlasti muret teeb, on prügimajandus. Minu jaoks on ebameeldiv üllatus, mis toimub näiteks Betooni ja Silikaltsiidi n-ö ebaseaduslike prügilatega. See hambutus, millega me oleme sinnamaani jõudnud, on mulle väga ebameeldiv. Vajab ülevaatamist, kas meil on riigis kusagil vajaka regulatsioonidest, kas meil on kusagil alamehitatus. Mulle tundub, et me ei ole seda probleemi väga hästi teadvustanud, sest on üks asi, et meil on sariprügistajad, kes teenivad selle pealt lihtsalt ebaseaduslikku raha ja kelle ärimudel see on, teine asi, et me võtame maksumaksjana meeletud kohustused. Me rikume prügiturgu ja võime rääkida miljoni euro suurustest summadest, kui riik peab hakkama ebaseaduslikke prügilaid ühel päeval oma ja maksumaksja vahenditest utiliseerima ja korrastama. Siin tuleb nüüd küll astuda samme koostöös ka teiste ministeeriumidega, et miks me sinnamaani jõudnud oleme.

Rene Koka elukäik

Sündinud 4. juulil 1980.
1999 lõpetas Kehtna kõrgema põllumajanduskooli maaehituse erialal.
2007 lõpetas maaülikooli ökonoomika ja ettevõtluse erialal.
Ettevõtja, Jarex Invest OÜ / Kuusiku Haagisekeskuse omanik ja juht
2014. aastast alates EKRE liige
2017 Rapla vallavolikogu esimees
XIV riigikogu koosseisu liige
2019. aasta 29. aprillist keskkonnaminister