Nahkhiire pildistamine pole käkitegu. Foto: Andres Putting

On peaaegu südaöö. Nii pime, et välguta enam midagi kaamerasse ei püüa, kuid siluette suudab silm veel seletada. Kadrioru pargi kirdeservas, metsikumas osas, liigub puude vahel umbes kolmkümmend kogu. 
Üksteisega see kirju seltskond ei räägi, kõik otsivad midagi pingelises vaikuses, kuulavad ümbrust. Kõrvadega ammutatakse ees sammuja käes oleva keeksisuuruse aparaadi raginat. Kõik jäävad korraks puude vahel seisma. Masin piiksub, ragiseb, alarmeerib seltskonna. Hetkeks on kõik pilgud nagu õhutõrje taevalaotuses kinni. Aga ei püüa need kolmkümmend silmapaari kuidagi seda, mida on vaatama tuldud – nahkhiiri.

« Avalehele 9 Kommentaari
Loe veel: