„Abielupaaril olid kaasas lapsed, kes vanemate korraldustele üldse ei allunud. Ühel hetkel haaras ema lapsel kratist kinni, pani ta kõhuli toidulauale, tõmbas tagumiku paljaks ja hakkas oma võsukest nüpeldama. Veel valasid nad meelega veini lauale. Kui ma seda koristama läksin, siis nad sõimasid mind. Nad pidid isegi mainima, et eestlased on kombetud sead ja nad vihkavad seda riiki. Perekond oli restoranis üle kolme tunni, kogu selle aja tahtsin lihtsalt ära surra,” meenutab Soomest pärit perekonna restoranikülastust Kaido, kes suvel Pärnu mainekas restoranis teenindajana töötas.

Tartu kinos pikki aastaid klienditeenindajana töötanud Merit tõdeb samuti, et harva möödus päev sellise kliendita, kes tundis, et maailm on talle midagi võlgu. „Suuremad vaidlused ja sõimuvalangud tulid alati siis, kui mõni klient soovis enda isikliku toidu või joogiga kinosaali minna. Meil on reeglites kirjas, et see ei ole lubatud. Võiks arvata, et inimestel on selline elementaarne asi selge, aga kus sa sellega. Palk oli mul niigi väike. Ja siis veel sa seisad seal ja kuulad vihase inimese valimatut sõimu, et miks küll ta ei tohi oma šokolaadi ja õllega kinosaali minna,” räägib Merit.

Teenindussektoris ongi probleem, et teenindaja ise enda eest seista ei saa. Igasugune vastuhakk või kliendi „paika panemine” võib halvemal juhul kaasa tuua töökoha kaotuse. Teenindussektoris töötavate inimestega rääkides selgub, et pea kõigil on jagada lugusid kiuslikest klientidest.