„Kui poleks karantiini olnud, oleksin matas nelja asemel viie saanud.” Keila Bullerby lapsed ootavad pikisilmi kooli

Mõned täiskasvanud arvavad siiamaani, et lastekodu on jube paik. Vähemalt Keila SOS lasteküla tegelikkus on üllatavalt roosiline. Lapsed ütlevad, et ei tunne millestki puudust.

Keila SOS lasteküla noortekodu asub linna piiril eramajade rajoonis. See ongi eraldi küla: Norra stiilis madalad heledad majad ümbritsevad mändide ja kaskedega vaheldumisi mänguväljakut. Peremajasid on kokku 13, lapsi neis 58. „Siin on rohkem sõpru,” vastab 13-aastane Sofia* küsimusele, mille poolest erineb sealne elu päris perekonnas elamisest. Koolivaheaegadel käib ta oma vanemate juures, ent igapäevast normaalset teismelise elu ei suuda alkoholi küüsi langenud ema ja isa talle pakkuda.

Sofia ootab praegu kõige rohkem seda, et saaks jälle oma koolisõpradega koos olla. Ta nägi neid viimati enne isolatsiooni, märtsi alguses. Kui küsin, miks nad suvel ei kohtunud, tuleb vastus: „Ma ei tea.” Peale sõprade ei tunne Sofia enda sõnul millestki puudust. Ainult vahetusjalatseid veel pole, aga enne aktust saab need koos pereema Mariga välja valitud.