Martin Kupper on pärast pingelist kettaheite finaali võrdlemisi kättesaamatu. Keegi ei oska öelda, kus ta on ja millega tegeleb. Kolm päeva hiljem kohtume siiski olümpiakülas. Kupper jõuab kohale otse rannast. Ta on väsinud, ent õnnelik. „Ma pole korralikult maganud,” teatab ta, endal hääl kergelt kähe ja samm aeglane.

Sind oli õige raske tabada. Kas pärast võistlust oli lõpuks võimalik ka iseendale natuke aega võtta ja Rio de Janeiroga tutvuda?

Ikka, olen siin-seal ringi liikunud. Kohaliku eluga olen jõudnud niivõrd-kuivõrd tutvust teha. Täna käisin koos õdede Luikedega rannas, aga lugu oli nõnda, et kui eestlased jõudsid randa, läks päike looja. Neil oli olümpia telekanaliga väike jutt puhuda. Kristuse kujust sõitsime kaugelt mööda. Sellist eredat seika siin ei olegi olnud, kuigi olen siin olnud juba mõnda aega. Kaks nädalat olime São Paolos laagris. Ei ole käidud ainult mööda nii-öelda peatänavaid, eks seda elukest ole nähtud siin.