Legendaarne uurija tõmbab politseitööle joone alla: "Ohver peaks olema see, kes lõpetab perevägivägivalla"
Pühad on perevägivalla käes kannatajatele raskeim aeg. Keskmiselt saab politsei päevas 30 perevägivalla väljakutset, kuid pühade ajal see mitmekordistub: mullu 25. detsembril oli väljakutseid 50 ja 1. jaanuaril 117.
Vägivaldsed teod ei tule alati avalikuks. „Umbes 40% minu teraapiaklientidest on olnud seksuaalselt väärkoheldud, neil on olnud ahistamisepisood. Neist keegi pole politseisse pöördunud. Tõsi, kõik juhtumid pole kvalifitseerunud ka kuritegudeks. Sellistel juhtudel on tegemist olnud näiteks seksuaalse sisuga ebasündsa käitumisega. Aga see kõik jätab inimesele oma jälje,” rääkis Pille Alaver, kriminaalpolitsei eriasjade uurija. Õuduste lõpetamiseks peaks just ohver selja sirgu ajama ja astuma esimese sammu, tõdeb ta.
Õige pea jõuab Alaveri karjäär lõpule, ta on oma töö käigus kokku puutunud vägivalla erinevate vormidega. Pikale karjäärile joone alla tõmbamiseni jääb veel sadakond päeva.
Alaver ütleb ausalt, et ootab pensionile jäämist: „Politseitöö on minu jaoks end ammendanud. Olen olnud väga alalhoidlik, sellepärast nii kaua vastu pidasin.”
Politseist eripensionile jäädes keskendub endine politsei lastekaitsetalituse rajaja ja juht Pille Alaver tööle holistilise regressiooni terapeudina. „Tean, et terapeudiametki on pingeline ja keeruline, kuid 28 aasta jooksul politseist saadud kogemustepagas on kindlasti ka selles töös suureks abiks.”
„Politseitöö on minu jaoks end ammendanud. Olen olnud väga alalhoidlik, sellepärast nii kaua vastu pidasin.”
„Teraapiasse tuleb enamasti klient, kes võtab oma elu eest vastutuse. Politseis puutume enamasti kokku inimestega, kes ei taha vastutada - näeme seda nii kurjategijate kui tihti ka kannatanute seas. Pean silmas seda, et olukordade tekkides on oma osa viisil või teisel mõlemal osapoolel. Isikuvastaste kuritegude puhul huvitavad mind eelkõige inimsuhted. Viimasel ajal ka tõsiste isikuvastaste kuritegudega kokku puutununa võin öelda, et need on enamasti põhjustatud mittetoimivatest inimsuhetest. Keerulised suhete teemad on mulle kogu aeg huvi pakkunud. Miks see juhtus? Miks asi nii kaugele läks? Terapeudina saan neid küsimusi küsida ja algpõhjuseid sügavuti uurida. Kust muster pärit on? Millega see seotud on?”
Pille Alaver alustas uurijana kriminaalpolitseis, aastatel 2004-2014 juhtis ta lastekaitsetalitust. Seejärel käis ta missioonil Afganistanis. Sinna läks ta teadmisega, et ta oma endisele töökohale ei naase. „See oli minu vahepeatus, üks tööetapp sai läbi. Olen alati arvanud, et asjad peavad õigel ajal lõppema, ei saa jääda lõpmatuseni kestma.”
Nüüdseks on Pille Alaver töötanud viis aastat uurijana isikuvastaste kuritegude talituses. „Olen saanud omandada teise eriala ja olen väga tänulik oma tööandjale, et sain õppida.” Terapeudiks õppis ta Tallinnas tegutsevas holistika instituudis neli aastat.
Kõige suuremad tööalased edusammud on tal jäänud ajavahemikku 2004-2014, mil ta tundis, et suutis oma meeskonnaga sekkudes mõne hirmsa väärkohtlemise lõpetada. „See teadmine andis jõudu ja tahtmise oma tööd teha.” Lastekaitsetalitusse jäi temast tugev meeskond, mis on tänaseks veelgi suurenenud ja tugevnenud. „Nad saavad hakkama, selles ma ei kahtle,” ütleb Alaver. Talle helistavad ja küsivad nõu siiani inimesed, keda ta on aidanud.
Alaveri holistiliseks terapeudiks õppimise peamiseks põhjuseks oli see, et ta puutus lastekaitsetalituses kokku täiskasvanutega, keda oli lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Nendega oli tal kõige keerulisem suhelda.
„Näha oli, et nad olid oma probleemiga hädas, tegu oli toimunud ammu, nad olid siis väga väiksed ega olnud seda endale sõnastanud. Nüüd tuli hakata seda kõike politseinikule sõnastama. Enamasti olid nad vait. Nendega oli veel keerulisem suhelda kui väärkoheldud lapsega. Sattusin rääkima ka inimestega, kes olid küll abi otsinud, kuid polnud seda erinevatel põhjustel saanud. See on spetsiifiline valdkond ja spetsialiste palju pole.”
„See oli minu vahepeatus, üks tööetapp sai läbi. Olen alati arvanud, et asjad peavad õigel ajal lõppema, ei saa jääda lõpmatuseni kestma.”
Terapeuditöös näeb Alaver, et seksuaalsete teemadega tegelemisel on väga oluline olla kontaktis ka oma seksuaalsusega, olulised on teadmised selles valdkonnas. Kui terapeut või psühholoog pole oma seksuaalsusega kontaktis, on tal väga raske neid teemasid kliendiga arutada. „Leian, et olen eelisseisus, sest olen 10 aastat väga mitme nurga alt inimeste n-ö väärastunud seksuaalse käitumisega tegelenud. Ka pedofiilidega. Mitmekülgne kogemus on andnud väga tugeva põhja, mis aitab paljusid inimesi mõista. Kui abiandja ei tule toime sellega, mida ta abivajajalt kuuleb, läheb viimane n-ö lukku. Jutud jäävad rääkimata. Just sellepärast jäävadki paljud probleemid lahenduseta, et pole kedagi, kes kuulaks ja aitaks.”
Pille Alaver usub, et üha rohkem ametnikke on teemaga kursis ja oskavad märgata. Meil on olemas lasteabitelefon ja võimalusi on tunduvalt rohkem kui 15 aastat tagasi, mil lastekaitsetalitus tööd alustas. Väga kergelt siiski nendest asjadest ei räägita. Sama kehtib ka muude kuriteoliikide, näiteks perevägivalla puhul.
„Meie ühiskonnas peaks olema teadlikkust juba nii palju, et ohver võiks selja sirgemaks ajada, astuda esimese sammu, paluda abi.”
„Täiskasvanud inimeste puhul peaks olema ohver see, kes lõpetab vägivalla. See on keeruline, kui vastas on osav manipulaator ja töötlus on toimunud aastaid, kasutatakse ähvardusi. Meie ühiskonnas peaks olema teadlikkust juba nii palju, et ohver võiks selja sirgemaks ajada, astuda esimese sammu, paluda abi. Väga hea, et ühiskonnas perevägivallast aina rohkem ja rohkem räägitakse. Teadvustamine aitab.”
„Kui sina ise kannatad ja lased end peksta mis iganes põhjustel, on see üks asi, aga kui see toimub kaitsetu lapse suhtes, on see täiesti lubamatu. Täiskasvanu saab ise otsustada ja valida, aga lapsel see võimalus sageli puudub,” räägib ta.
„Ainuüksi vägivalla pealt nägemine võib lapsele trauma põhjustada terveks eluks. Need asjad on omavahel kahjuks väga tugevas seoses. Laps võib võtta selle käitumismustri üle, sest ta pole midagi muud näinud, ja hakata ise samamoodi käituma. Vägivallateemadega tegeledes olen näinud, et sageli oleks rohkem kasu psühholoogist kui politseist. Psühholoog aitaks probleemi teadvustada ja vältida. Politsei saab paraku tegeleda vaid tagajärgedega.”
