23. augustil 2018 pidas Mart Helme Tallinnas Hirvepargis kõnet. 23. augustil peeti Hirvepargis kõnesid 1987. aastast alates, aga laulva revolutsiooni aegsetel üritustel, sh Hirvepargi kogunemistel Helme ei käinud. Tema hakkas Hirvepargis kõnesid pidama alles siis, kui Eesti oli iseseisev ja selle eest Siberisse saatmine enam ei ähvardanud. Foto: Kristjan Järv

„Olen alati valmis jagama kogemusi, mida Ida-Euroopal on pakkuda oma suveräänsuse taastamisel,” kirjutas Mart Helme eelmisel nädalal Suurbritannia värskele peaministrile Boris Johnsonile saadetud õnnitluskirjas. Ent kogemused, mida Helme saaks jagada, on teiste inimeste omad. Aastail 1988–1991 toimunud sündmustes, mille käigus Eesti iseseisvus taastati, Mart Helme ei osalenud.

Laulva revolutsiooni põhitegelastest kujunesid hiljem iseseisva Eesti juhtpoliitikud ja -ametnikud, neid jätkus igasse suuremasse erakonda. Öölaulupeod, Balti kett ja paljud teised sündmused olid tõelised massiüritused, kus osales kindlasti kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi. Sellepärast on väga paljudel inimestel tollest ajast isiklik mälestus, mida sageli meenutatakse.

Mitte aga Mart Helme. Persooniintervjuudes räägib ta hea meelega nõukogudeaegsest muusikukarjäärist või diplomaaditööst Moskvas, aga libiseb sujuvalt üle ajajärgust, millest tema eakaaslastele enamasti nii väga rääkida meeldib. Ka ametlikes elulugudes EKRE kodulehel, riigikogu ja valitsuse lehtedel on ta laulvast revolutsioonist märkamatult üle libisenud.

1988. aasta alguses, kui Eestis algasid murrangulised sündmused, oli Helme 38-aastane. Siim Kallasest aasta noorem, Edgar Savisaarest aasta vanem. Laulva revolutsiooni ajal olid tihti juhtrollis tema põlvkonna esindajad, mistõttu on paslik helistada ja küsida, miks ei osalenud Helme sündmustes, mille kogemusi ta lubab nüüd Boris Johnsonile jagada.
Ministri ametlikud elulood ei maini tema tegevust laulva revolutsiooni ajal, vaid hüppavad sellest perioodist üle. Eriti ilmekas on tema elulugu siseministeeriumi kodulehel, kus ainus nõukogude aega puudutav kirje puudutab ülikooli lõpetamist.
Ekraanitõmmis

Kui 30 aastat tagasi toimusid Balti kett, öölaulupeod ja teised laulva revolutsiooni sündmused, siis kuidas teie tollal nendes osalesite?


Ma ei osalenud nendes sündmustes. Ma elasin sel ajal maal ja tegelesin põllumajandusega. Minul ei olnud ka mingisugust kavatsust taasiseseisvumise algul poliitikaga tegeleda. Mitte kõige vähimatki kavatsust. Poliitikaga hakkasin tegelema alles oluliselt hiljem, pärast riigiametist lahkumist, sest nägin, et see riik läheb vales suunas. Need, kes osalesid aktiivselt 1980-ndate lõpul, 990-ndate algul, on selle riigi ideaalid reetnud ja kuna ma ei näinud, et keegi oskaks paremini uut ja alternatiivset poliitikat teha, siis otsustasin, et tuleb ise käed külge panna.

Laulev revolutsioon oli massiüritus, millest võtsid mingil kujul osa ka paljud maainimesed. Kas teil ei tekkinud mõtet kasvõi lihtsa osalejana kusagil kaasa lüüa?


Teil ei ole ettekujutust sellest, mida tähendab üksinda suure majapidamise pidamine, kus sul on kümneid loomi, linde, kasvuhooneid ja sa teed seda praktiliselt üksinda. Pead iga päev olema asja juures, sa ei saa jätta loomi söötmata-jootmata, kasvuhooneid kastmata ja õhutamata. Mul ei olnud lihtsalt võimalust, mul ei olnud tol ajal isegi autot. Tollal tundsin, et niikuinii Nõukogude Liit variseb ja Eesti iseseisvus taastub, kas mina panen sinna käe külge või ei pane – see on ajastu suur trend. Täpselt sama ütlen praegu, et see on ajastu suur trend, et senine maailmakord laguneb ja lagunemise juures on ka minu panus, tõsi, hoopis teisel tasemel, kui tollal oleks olnud.

Tollal kartsid paljud, et kui läheb halvasti, tulevad repressioonid. Kas ka teie kartsite seda?


Ei, mina ei tundnud hirmu ei siis ega tunne praegu. Mina ei hoidnud oma suud kinni ka omal ajal ajakirjandusmajas töötades. Ma ei ole kuulunud kunagi komparteisse, kõik need jutud, nagu ma oleksin mingi marksismi-leninismi propagandist, on pahatahtlik väljamõeldis. Ma polnud kunagi ei nõukogude ajal ega murranguajal poliitiliselt aktiivne, aga samas olen alati olnud väga rahvusmeelne. Saan aru, et te tahate kirjutada lugu sellest, kuidas Helme on üks poliitiline oportunist, Eesti iseseisvuse taastamisele kätt külge ei pannud ja astus laeva alles siis, kui kõik oli valmis ja laud kaetud. Ei vasta tõele. Kui Eesti areng oleks olnud rahvusriigi keskne, kui Euroopa Liit ei oleks hakanud ehitama impeeriumit, kui poliitkorrektsus ja vasakliberaalne propaganda ei oleks sel määral ajupesuks muudetud, siis ma ei oleks poliitikasse tulnud. Kuna see on aga juhtunud ja tollased poliitilised liidrid on reetnud kõik need ideaalid, mille nimel rahvas seisis Balti ketis ja öölaulupidudel, siis olen olukorras, kus koos meie erakonna liikmetega on vaja uuesti alustada võitlust suveräänsuse eest ja teha kõike seda uuesti, mida 1980-ndate lõpul inimesed ootasid ja lootsid.

Kas pole kummaline, et siis, kui päriselt võideldi Eesti iseseisvuse eest…


Aga praegu võideldaksegi päriselt Eesti iseseisvuse eest. Vahur Koorits, päriselt võideldakse Eesti iseseisvuse ja suveräänsuse eest praegu. Võib-olla rohkemgi kui siis, sest siis võitlesid kõik liiduvabariigid, Moskvas võideldi, igal pool võideldi. See oli hoopis teine olukord. Praegu ei võidelda Eesti iseseisvuse eest ei Lätis ega Gruusias ega Moskvas. Praegu on võitlus palju raskem ja keerulisem. Mina võisin end tollal oma pulli- ja kartulikasvatusega ära elatada, praegu inimesed kardavad oma sissetulekute, töökohtade pärast. Praegu on palju keerulisem. Praegu on inimestel pangalaenud, võlad, liisingud. Praegu inimesed kardavad palju rohkem kui 1980. aastate lõpus. Siis võisid sa vabalt rääkida mistahes juudi, neegri või venelase anekdooti, aga praegu, oi-oi-oi, muutud kohe rassistiks.

Kas teile tundub, et võitlus, mida EKRE praegu peab, on võrreldav sellega, mis toimus laulva revolutsiooni ajal?


Miski pole otseselt võrreldav. Võitlus, mida me praegu peame, on võitlus suveräänsuse eest. See on täpselt sama võitlus, mida Arnold Rüütel pidas 1986. aastal, kui suudeti meie ülemnõukogus vastu võtta suveräänsusdeklaratsioon (deklaratsioon võeti tegelikult vastu 1988 – toim). Kui mina räägin suveräänsusest oma tervituskirjas Boris Johnsonile, siis keegi euroametnikuks muutunud niinimetatud Eesti riigiametnik pöörab selle Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu võrdluseks. Mina ei ole seda võrdlust toonud. Kui Nõukogude Liit oleks kestnud, siis needsamad Maasikad ja Kuusikud või Kaasikud või Tammed oleksid kõik truualamlikult teeninud seda võimu. Kõik oleksid. Mina ei teeninud seda võimu ei nõukogude ajal ega teeni praegu seda poliitkorrektset ajupesu, millega muide ka teie tegelete.

Aga siis, kui pool Eestit mässas Nõukogude Liidu vastu, teie ei mässanud?


Mina mässasin nõukogude võimu vastu rahulikult. Olen kogu oma elu mässanud. Lugege mu klassivend Ott Soola mälestusi Pärnu Postimehest aastaid tagasi, kuidas ma oma koolidirektoriga vaidlesin nõukogude korra ja kõige muu üle ja mulle heideti ette, et olen valmis oma kodumaa reetma. Mina olen alati olnud dissident, aga see ei tähenda, et ma oleksin pidanud jätma oma loomad ja kasvuhooned hooldamata ja minema lippu lehvitama. Ma ei ole selline inimene. Ma teen seda, mida on vaja teha. First things first.

Mis ajal te talupidamisega pihta hakkasite?


1986.

Tollal olite ka ajakirjas Pioneer?


Ajakirjas Pioneer olin peale sealt lahkumist ja maale minemist mittekoosseisuline korrespondent. Kõik on Paavo Kanguri elulooraamatus kirjas.

Kuidas nimetate end rahvuslaseks, kui teid polnud kusagil, kui Eesti vabaduse eest võideldi?


Kulla sõber, ma olin siis ka rahvuslane. Kuidas te aru ei saa? Oma pulle kasvatades olin suurem rahvuslane kui paljud nendest, kes praegu on euroliidu teenistusse läinud ja kõik ideaalid reetnud. Aga see teile pähe ei mahu. [Andrus] Ansip ässitas koeri inimeste kallale, nüüd on suur rahvuslane. Ansip on õige mees, aga näe, Helme kasvatas pulle ja ei ole õige mees. Kas te ei arva, et teil on kusagil loogikaviga?

Aga mis kasu on sellisest rahvuslasest, kelle rahvuslus on peidus ja keda pole öölaulupeol, Balti ketis ega ühelgi teisel üritusel ja kes on rahvuslane ainult oma talus loomade juures?


Tänu sellele, et kümned tuhanded inimesed tegid sel ajal maatööd, on meil eesti rahvas säilinud. Tänu sellele on meil Eesti põllumajandus säilinud. Tänu sellele tunnen mina Eesti maainimest. Tänu sellele tean mina, mis on elu väljaspool toimetusi, aga teie ei tea.

Paljud maainimesed leidsid võimaluse osaleda. Miks teie ei leidnud?


Sest mina olin eratalunik, aga kolhoosides organiseeriti bussid, mis viisid inimesed igale poole. Mina ei olnud kolhoosi liige ja kolhoosi bussiga kuhugi ei sõitnud. Mida te minust tahate? Et ma ei ole rahvuslane? Lolli juttu ajate.

Milles teie rahvuslus tollal väljendus?


Väljendus selles, et hoidsin igat pidi pöialt sellele, mis toimus. Väljendus selles, et olin kohalike inimestega aktiivne, kõik tundsid ja teadsid mind. Arutasime neid protsesse, neid asju. Mitte just väga aktiivselt, aga osalesin kodanike komiteede liikumises, seal idee tasandil, aruteludes jne. Te ei tea minust mitte midagi, ärge tulge oma paska kokku keerutama minu kohta. Mis teil viga on? Kes teilt tellis mingi sopaartikli minu kohta? Kes teil käseb mind laimata? Kas see on teie isiklik sügav veendumus või on see peatoimetaja korraldus?

Mind huvitab, mis...


Teid huvitab see, et te saaksite mind laimata. Et siis, kui oli laulev revolutsioon, olin ma põõsasse pugenud ja kartsin. Ei, ma ei kartnud, ma tegelesin teiste asjadega. Mind üldse ei huvitanud poliitika. Mind ei huvitanud poliitiline karjäär.

Te praegu ütlesite, et teid ei huvitanud tollal poliitiline karjäär, aga paar minutit tagasi rääkisite, et te vaikselt osalesite kohaliku kodanike komitee tegevuses. Kumb on tõsi?


Kas ma ei tohtinud? Tõsi on see, et arutasin inimestega. Küla peal oli kaks-kolm aktiivset inimest, kes käisid andmeid kogumas küla peal, et neid kodanike komiteede registrisse panna. Neist ei ole mitte ükski tegevpoliitikas. Ei ole kunagi olnud. Nad olid lihtsalt rohujuuretasandi aktivistid. Mis nendega viga on, kas nemad ei ole ka nüüd rahvuslased? Kümned tuhanded inimesed üle Eesti tegelesid rohujuuretasandi tegevusega, enamusest neist ei saanud poliitikuid. Minust ka mitte. Mind ei huvitanud poliitika. Ma olin täiesti veendunud, et asjad lähevad õiges suunas. Kui ma ühel hetkel vaatasin, et asjad ei lähe õiges suunas, hakkasin ilmutama poliitilist aktivismi. Olen tänu sellele kerkinud poliitikas tippu.

Kui te olete nii suur rahvuslane, siis miks te siis kadunud olite, kui võideldi Eesti vabaduse eest?


Ma ei olnud kadunud, ma olin eesti rahva liige. Mida te tahate? Kas kõik pidid siis lippudega lehvitama? Ei pidanud. Ma ei ole muide massiinimene, kui te pole tähele pannud. Ma ei käi massiüritustel. Ma ei käi linte lõikamas ja igal pool end tähtsaks tegemas. Ma olen süüdi selles, et olen tubli töömees ja kasvatasin sadu loomi üles, müüsin tonnide kaupa kurki, tomatit, tilli, salatit. Mõtle, missugune hirmus kuritegu minu poolt!

Ma ei lähe kaasa ei kliimasoojenemise massipsühhoosidega, ei lähe kaasa mingite rassismiteemaliste massipsühhoosidega...

Kui te mõtlete sellele ajale tagasi, siis kas te tagantjäreletarkusega teeksite midagi teistmoodi?


Ei teeks. Absoluutselt mitte midagi ei teeks teistmoodi. See oli selline massihüsteeria, kõik läksid, kõik olid hirmu nõukogude korra ees kaotanud, minul polnud seda hirmu ka varem ja mina massipsühhoosidega kaasa ei lähe. Ma ei lähe kaasa ei kliimasoojenemise massipsühhoosidega, ei lähe kaasa mingite rassismiteemaliste massipsühhoosidega ja kogu selle ajupesuga, mida teie oma väljaandes esindate, mina kaasa ei lähe. Ei läinud ka tookord. Ma olin väga iseseisvalt mõtlev inimene.

Kas laulev revolutsioon oli massipsühhoos või massihüsteeria?


Teatud määral muidugi, sest inimesed tundsid vabanemist, nägid perspektiivi, inimestel ei olnud enam hirmu. Inimesed läksid üksteise julgustuse tiivul, teatud määral oli see jah massimeeleolu. Ma ei ütle, et see oli hüsteeria, aga see oli massimeeleolu, kus inimesed üksteist üles kütsid. Ootused olid väga suured. Kui te arvate, et praegu pettumus ei ole väga suur, siis praegu pettumus on ka väga suur ja just sellepärast, et suur osa tollastest liidritest on tollased ideaalid reetnud. Mina tollaseid ideaale reetnud ei ole ja olen sellepärast poliitikas, et need elus püsiksid. Võitlen nende eest, sest ei näe, et keegi teine seda paremini teeks. Kui keegi teine teeks paremini, astuks hea meelega kõrvale, läheks maale elama ja tunneks elust hoopis teistsugust rõõmu kui praegu. Praegu pean aga võitlema ja võitlema pean ka teie toimetuse lakkamatute infooperatsioonide ja laimuartiklite vastu, vale, libauudiste vastu, mida te päevast päeva produtseerite.

Aga see ei ole ju vale, kui ma kirjutan, et laulva revolutsiooni ajal ei teinud te mitte midagi?


Jah, aga kas ma pidin või? Aga miks te teete seda halvustavas toonis? Te kavatsete seda ju halvustavas toonis teha. Et suur rahvuslane ei võidelnud Eesti iseseisvuse eest.

Aga te ju olite selline suur rahvuslane, kes ei võidelnud Eesti iseseisvuse eest?


Aga kas ma pidin või? Kas rahvuslane… Jah, aga nüüd ma võitlen. Nüüd ma võitlen ja nüüd ma purustan ka. Selle libademokraatia. Me võitleme selle eest, et purustada libademokraatia ja rajada uuesti tõeline demokraatia. Nüüd ma võitlen. Ja võitlen niimoodi, et siidkindad on käest ära. Te võite kirjutada kokku ükskõik mis jama, ausalt öeldes mind ei huvita.

Helme katkestab kõne.