Üks enesetapp võib sügavalt mõjutada kuni 60 inimest. Foto: Shutterstock

Homme on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Eestis teeb aastas enesetapu umbes 200 inimest. See arv on püsinud samasugune viimased kümme aastat. Seda on rohkem kui tulesurmasid, uppumisi ja liikluses hukkunuid kokku. Nende kolme jaoks on olemaks riiklik ennetuskava, enesetappude jaoks mitte.

Suitsiididest pole kombeks eriti rääkida. Eesti ajakirjanduseetika koodekski ütleb, et enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda. Mõnikord lähevad ajakirjanikud kajastusega üle piiri, teinekord leiavad, et enesetappude teema tuleks sootuks maha vaikida. Õigeid vastuseid justkui polegi. Suitsiidsete mõtetega inimesed ja endalt elu võtnute lähedased on oma murega tihti üksi. Nende inimesteni tuleb jõuda, neid tuleb aidata. Seda pole võimalik teha probleemist avalikult rääkimata. Seda enam, et suitsiidi peetakse ennetatavaks surmapõhjuseks, seega vajab see riiklikku lähenemist.

Üks enesetapp võib sügavalt mõjutada kuni 60 inimest, niisiis saab igal aastal suitsiidide tõttu psühholoogiliselt haavatavamaks kuni 12 000 Eesti inimest. Arvatakse, et iga enesetapu kohta on seejuures Eestis umbes 25 enesetapukatset. Statistika poolest oleme ülejäänud Euroopa Liiduga võrreldes kurvas seisus: kui 2015. aastal oli EL-is keskmiselt 11 suitsiidi 100 000 elaniku kohta, siis Eestis oli see arv 16. Eriti haavatavad on mehed: mullu kaotas suitsiidi tõttu elu 150 meest ja 46 naist – 196 inimest.

Avalehele