Nõustamiskeskuse ekspert: seksuaalvägivalla tagajärgi saab võrrelda vaid sõjast või loodusõnnetusest pääsemisega

„Ma olin nii purjus, arvasin, et see oled sina – ja naised usuvad seda,“ toob Islandi seksuaalvägivallaohvrite nõustaja Guðrún Jónsdóttir näiteks olukorra, kus ema ei usu, et mees last kuritarvitas. Olukorra eitamine on üks toimetuleku viis.

Eestis on ligi pooled tüdrukutest ja viiendik poistest kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Iga kümnes alaealine on kogenud seksuaalvägivalda. Need numbrid võivad olla veel suuremad, sest naiste tugi- ja teabekeskuse psühhoterapeudi Kait Sinisalu sõnul on lastevastane seksuaalvägivald kõige varjatum kuriteoliik. Vahel on ta esimene ja viimane inimene, kes sellest kuuleb.

Seda näitab ka Islandil 1990. aastal avatud seksuaalvägivallaohvrite nõustamiskeskus Stígamót. Ohvrite nõustaja ning „Põhjamaa naised vägivalla vastu“ võrgustiku rajaja Guðrún Jónsdóttiri sõnul oli enne keskuse avamist seksuaalvägivalla osas justkui vaikuse vandenõu. „Käitusime, nagu seda poleks olemas,“ ütles ta. „Ja kui me uksed avasime, oli meeletult suur hulk inimesi, kes otsisid abi. Peamiselt naised, aga oli ka mehi.“

Need olid inimesed, kes olid lapsena seksuaalvägivalda kogenud. Mõni ei olnud sellest mitte kellelegi 40 aastat rääkinud.

Kohtusime Guðrún Jónsdóttiriga Tallinnas toimunud WAVE („Euroopa naised vägivalla vastu“) konverentsi raames, et rääkida lastevastase seksuaalvägivalla tõsidusest ja tagajärgedest ning sellest, miks lapsed ise seda varjavad.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on iga kolmas naine maailmas kogenud seksuaalset ja/või füüsilist vägivalda, peamiselt lähisuhtes. Kas see on päriselt nii?

Tundub küll. Naised annavad vägivallast järjest rohkem teada, varem vaikiti see maha. Statistikast võib jääda mulje, nagu vägivalda oleks rohkem, aga see võib olla ka sellest, et enam ei häbeneta teada anda. Seda just riikides, kus sooline võrdsus on suurem.