Nutitelefonidega kiusamise kohta on näiteid väga palju: pildid lõigatakse kontekstist välja, riputatakse üles. Foto: Anni Õnneleid

Suhtlemisraskused ja vägivald ei ole ajas kuidagi muutunud – muutunud on vägivallatsemise võimalused, ütles Põhja prefektuuri piirkonnapolitsei tööd koordineeriv Kristel-Liis Kaunismaa ja tõi näite. „15–16 aastat tagasi kutsus üks kool mind enda juurde, üht poissi kiusati. Poisi pea oli pandud WC-potti, sellest tehti pilt, mis pandi kooli teadetetahvlile, kust see ruttu ära võeti. Tänapäeval läheb see pilt internetti.” Ta lisas, et laps, kes on koolis kiusatav, on ka kodus kiusatav. „Laps teeb oma arvutiekraani lahti ja talle tuleb vastu see, mida ta päeval juba niigi üle elas.”

Kaunismaa sõnul on nutitelefonidega kiusamise kohta näiteid väga palju: pildid lõigatakse kontekstist välja ja riputatakse üles, arema iseloomuga lapse etteastet klassi ees või kehalise kasvatuse tunnis filmitakse. „On olnud juhuseid, kui laps saadab oma parimale sõbrale endast isiklikke fotosid, aga ühel hetkel võib ka parimast sõbrast saada kiusaja ja siis need pildid hakkavad levima,” rääkis Kaunismaa. „Lastel on iga hetk käepärast telefon, millega saab tunni ajal sõnumeid saata nii, et õpetaja pööraks tähelepanu hoopis sellele, keda kiusatakse: miks sul telefon piiksub? Internetis on üks kiusamise vorm ka erinevate kinniste rühmade loomine, kus jäetakse välja see, keda kiusatakse, ja siis hakatakse tema kohta ebameeldivusi kirjutama. Tehakse graafikuid, kas ta on kole, väga kole või lausa räpane.”

Kiusamine lasteaias – või vähemalt sellest teatamine – on ajas suurenenud.

Kaunismaa on märganud, et kiusamine lasteaias – või vähemalt sellest teatamine – on ajas suurenenud. „Varem ei tulnud ette, et politseile helistavad lapsevanemad abipalvega: meil on lasteaias kiusamine,” sõnas ta ja lisas, et mõned lapsevanemad mõtlevad juba lasteaia vahetamise peale.

Oma töös on ta näinud ka olukordi, kus koolikiusamist lahendades selgus, et kiusaja ja kiusatava vanemad on käinud samas koolis ja juba nende vahel oli kooliajal olnud konflikt. „Mõnikord juhtub ka nii, et lapsed on juba ammu leppinud, aga lapsevanemad on hoopis need, kes veel üle aia kraaklevad. Väga sageli ei saagi aru, kes keda tegelikult kiusab. Suhted on niivõrd sassi lastud minna.”

Kiusajat õigustavad vanemad


Kaunismaa rõhutas, et kiusamine on järjepidev pikemaajaline protsess, mille puhul on kõige olulisem märgata kiusamise algust. „Meil on palju näiteid selle kohta, et lapsevanem teeb avalduse: tema last löödi. Juhtumit uurides saame aru, et sellele eelnes lapse väga pikaajaline kiusamine: kiusati sõnadega, jäeti grupist välja ja lõpuks päädis see löömisega. Või vastupidi: last oli mitu aastat kiusatud, mõnitatud, alandatud, gruppi tagasi kutsutud, uuesti eemale lükatud, ja ühel hetkel leidis see laps võimaluse oma kiusajat tõugata, see kukkus ja väänas jala välja. Kui me ei märka esimesi kiusamise ilminguid, siis võime ühel hetkel silmitsi seista väga keeruliste lugude ja haiget saanud lastega.”

Kaunismaa lisas, et kurvaks teeb see, kui lapsevanemad ei soovi teha koostööd, vaid hakkavad oma kiusajast lapse tegusid õigustama. „Õigustamist tuleb hästi tihti ette, aga see ei paranda olukorda mitte kuidagi. Vanemad võiksid nõu küsida, sõltumata sellest, kas nende laps on kiusaja või kiusatav. Nõuküsimine ei tähenda seda, et ma olen nüüd rumal ja saamatu lapsevanem. Ei ole, sa oled teismelise vanem elus esimest korda, sa ei peagi kohe oskama kõike ja sellepärast ongi normaalne nõu küsida,” julgustas ta. Ta lisas, et kui me täna ei aita lapsel aru saada sellest, et niimoodi käituda on vale, et niiviisi ei suhelda terves ühiskonnas, siis ta on homme suurem ja läheb suhtleb niimoodi edasi keskkoolis, ülikoolis, oma töökohas. „Me peame aitama tal mõista, mida ta valesti teeb.”

Kiusaja otsib sageli tähelepanu, sest tal on millestki muust puudus.

Lapse jaoks on Kaunismaa sõnul kõige hullem see, kui ta on grupist välja heidetud ja tal ei ole ühtegi sõpra. „Kui see laps sellest kodus räägib, võivad vanemad öelda, et otsi endale uued sõbrad või pole hullu, küll nad järele jätavad, aga öelda seda ühele 12–13-aastasele ei ole kindlasti see nõu, mida laps vanematelt saada soovib. Vanemad peaksid lapsed ära kuulama ja minema selle murega kooli ja sellega ühiselt tegelema.”

Kiusaja otsib sageli tähelepanu, sest tal on millestki muust puudus, ütles Kaunismaa. „Me oleme vaadanud kiusajate taustu, sageli on olnud tegu lapsega, kelle peres esineb koduvägivalda või on kiusajad olnud endised kiusatud. Teda on lasteaias või algkoolis tõrjutud ja kiusatud ja ühel päeval oli tema see, kes kasvatas muskli, kasvas pikemaks kui teised ja hakkas ise väikseid kinni hoidma ja kooli peal kiusama.”

Kõik tunnevad end halvasti


Kiusamise alguse märkamine on eelkõige õpetaja ülesanne, mida ei saa taandada vaid klassijuhatajale, kuna mõnes koolis on klassijuhatajatund ainult korra nädalas, sõnas Kaunismaa. „See peab olema ikkagi terve kooli, kõikide õpetajate vastutada. Me teame, et õpetajad on erinevad: mõne õpetaja tunnis ei tehta ühtegi piiksu, mõne teise õpetaja tunnis avaldub kiusamise vorm,” ütles Kaunismaa ja lisas, et kuna laps on koolis terve päeva, siis lapsevanem ei saagi näha, mis toimub. „Kiusaja enamasti ei räägi kodus, et ma täna kiusasin kedagi. Kiusatav jällegi ei pruugi ära tunda, kas see on kiusamine, ta võib arvata, et saab ise hakkama. Loeb ka see, millise vastuse on laps kodunt saanud selle jutu peale, et teda kiusatakse.”

Kiusamine võibki mängust väljajätmisega alata, näidates, et sa pole nagu meie.

Kaunismaa sõnutsi arvavad mõned lapsevanemad, et kiusaja peab koolist ära minema, aga see ei peaks olema lahendus. „Lahendus peaks olema see, et saame kõik koos ühes klassis eksisteerida. Kool on kogukonna osa, needsamad lapsed näevad pärast tänaval niikuinii. Kõigil on halb olla selles klassis, kus kedagi kiusatakse. Pole kunagi nii, et üks on kiusatav ja ülejäänud kiusavad, vaid teatud seltskond kiusab ühte-kahte last ja ülejäänud klassikaaslased tunnevad ennast halvasti. Ühe kiusatava lapse puhul räägime palju suuremast hulgast lastest, kes sellesse on kaasatud.”

Kaunismaa ütles, et enamik juhtumeid politseini ei jõua, vaid lahendatakse koolis. „Raske on öelda, mitu korda kuus meid kooli kutsutakse, sest noorsookonstaabli töö on kooli jaoks kogu aeg olemas olla. Vahel juhtub, et klassijuhataja helistab ja küsib politseiniku varasematest kogemustest näiteid, kuidas mõnes teises koolis on probleeme lahendatud,” sõnas ta.

„Juba meie ajal kiusati”


„Üks õpetaja rääkis, kuidas ta nägi hetkega ära, kellest võib klassis saada kiusatav. See poiss oli teistega võrreldes vaesemast perest ja klassis hakkas tekkima kamp, kellel olid kõigil samad mänguasjad. Mis õpetaja tegi? Õpetaja tõi sellele poisile kodunt oma laste asjad ja see poiss võetigi mängu. Kiusamine võibki mängust väljajätmisega alata, näidates, et sa pole nagu meie. Kui kiusamisega ei hakata kohe alguses tegelema, siis võivad konfliktid minna füüsiliseks, lapsed ei taha kooli minna, langevad depressiooni. Siis on neid olukordi väga raske lahendada,” rääkis Kaunismaa.
Kristel-Liis Kaunismaa
Foto: Annika Haas

Kaunismaa soovib õpetajaid kiita. „Kui keerulised juhtumid tulevad avalikuks, siis võib jääda mulje, et õpetajad on halvad ega tee midagi, aga tegelikult see nii ei ole. Üks õpetaja nägi, et tema teismeline õpilane, kes oli varem olnud väga tubli ja aktiivne tüdruk, muutus ühel päeval ja hakkas koolist puuduma. Enamik õpetajaid arvas, et tegemist on puberteediga, aga kuna see konkreetne õpetaja tundis last, siis ta ei uskunud, et see on vaid puberteedi pärast. Ta vestles tüdrukuga ja selgus, et tüdrukut oli kiusatud. Tükk aega. Võib juhtuda, et laps, keda kiusatakse, ei näita seda kuidagi välja. Ta võib-olla oma meelest annab signaale, aga kui sa neid vastu ei võta, siis ühel hetkel viskab kaas pealt ära ja ta murdub. See tüdruk ei suutnud õppetööga hakkama saada, sest tal olid unehäired.”

Kaunismaa lisas, et õpetajad kutsuvad koolidesse rääkima noorte seas tuntud inimesi, kellel oli kooliajal kiusamisega probleeme. „Ma pole kindel, kas see lõpetab kiusamise, küll aga julgustab neid lapsi, keda kiusatakse, sellest rääkima. Ja see on oluline. Et ei tekiks seda olukorda, et see on normaalne. Selline suhtumine kipub ka tulema, kui loeme kasvõi kommentaare, et alati on kiusatud, juba meie ajal kiusati, juba siis oli nii, aga tegelikult see ju ei ole normaalne, keegi ei pea käima koolis ja tundma ennast halvustatuna.”

Üks põhjus, miks kiusamisest rohkem teatatakse, on see, et sellest räägitakse rohkem, teadlikkus on kasvanud. „Me ise väga soosime ja ootame seda, et meile helistatakse ja küsitakse nõu. Me oleme osa kohalikust võrgustikust, igal koolil on oma noorsoopolitseinik,” ütles Kaunismaa. Ta lisas, et ka lapsed ise on järjest rohkem hakanud abi kutsuma, ka väljaspool kooli, näiteks koduvägivalla puhul.

Mitte karistada, vaid aidata


Iga kooliaasta alguses käib politsei esimestes klassides üle Eesti rääkimas peamiselt liiklusest, aga ka sellest, et mure korral võib noorsoopolitseiniku poole pöörduda. „Pooleteise kuu jooksul jõuavad noorsoopolitseinikud kõikidesse esimestesse klassidesse ja räägivad, et mure korral võib helistada. Paljudes koolides on ka teadetetahvlil ja kooli kodulehel meie kontaktid olemas.”

Kaunismaa sõnul tähendab kiusamine kokkuvõttes seda, et lastel puuduvad oskused suhelda, mis on arusaadav, sest nad on lapsed, neid peabki õpetama. „Politseinikuna ütlen, et meil pole mõtet rääkida karistamisest, vaid selgitamisest, aitamisest, toetamisest, õigete väärtuste õpetamisest. Mõni õpib kuni vanaduspõlveni välja, kuidas teiste inimestega suhelda nii, et sa ei tee teisele haiget.”