I Eestikeelse kõrghariduse sünd
Täna on teada ja tavaks saanud, et aasta aastalt käib Tartu ülikooli õppekohtade pärast tihe rebimine. Sajand tagasi, 1919. aasta suvel oli asi hoopis teine - sügisel avatav rahvusülikool otsis üliõpilasi ajalehekuulutusega. Teatele vastas septembriks üle 900 noore, kellest enam kui pooled olid rindel, pidamas Vabadussõjas lahingut Eesti iseseisvuse eest.
Kui praegu on ühiskonnas arutlusel, kuidas ingliskeelsete õppekavade ja teaduskirjanduse pealetungi juures säilitada emakeelset teaduskeelt, siis sada aastat tagasi oli küsimus, millal on võimalik ülikoolis eesti keeles õppida.
Lootused ja ootused täitusid 1919. aasta oktoobris, kui sündis eestikeelne rahvusülikool. Järgnevad aastakümned kuni tänapäevani olid rahvusülikooli jaoks parajaks proovikiviks, kuid ülikool tõusis alati jalgele ja muutus aina tugevamaks. Järgnevalt rändame läbi erinevate märgiliste aastate, et saada aimu, kuidas on Tartu ülikool jõudnud tänasesse päeva.
Veel purskab tuld ja suitseb
sõja kuri kraater,
kui valguse uus andja avand
alma mater. G. Suits "Õnnesoov" "Proloog"
Need eestikeelse rahvusülikooli avaaktusel kõlanud Gustav Suitsu luuleread ilmestavad kõnekalt 1919. aastat, kus põimusid lootus ja pilk tulevikku ning näriv teadmatus ja sõjakoledused. Ühes Postimehe numbris kajastati nii kauaoodatud aktusepäeva sündmusi kui ka sõjatandril langenud noormeeste surmakuulutusi.
Sõjaväes teeninud üliõpilased ja tudengiteks pürginud kooliõpilaste pataljonide sõdurid said tudeerima asuda pärast 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, mis pani Vabadussõjale punkti.
Kuigi üliõpilasorganisatsioonid tegutsesid juba varasemalt, sillutas samal aastal vastuvõetud Eesti esimene põhiseadus tee erinevate seltside ja korporatsioonide sünnile, sest rahvale anti põhiõigused ja vabadused. Üliõpilasorganisatsioonidest kujunes Tartu tudengielu lahutamatu osa.
Eesti üks tuntumaid ja teenekamaid üliõpilasorganisatsioone Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) asutati juba 1870. aastal, kui toimus esimene nn Kalevipoja õhtu. Pärast esimest Eesti üldlaulupidu tekkis tudengite ühinemise mõte usuteaduste üliõpilasel Andreas Kurikoffil, asutajate seas aga olid veel mitmed tuntud nimed: omanimelise gümnaasiumi asutanud kultuuritegelane Hugo Treffner, üks juhtivaid rahvusliku ärkamisaja tegelasi Jakob Hurt ning Johann Voldemar Jannsen, kes ei olnud küll tegelikult ei üliõpilane ega vilistlane.
EÜS mängis olulist rolli ka Eesti lipu sünnil - 1881. aastal võttis selts oma lipuvärvideks just sinise, musta ja valge. Kolm aastat hiljem õnnistati lipp Otepääl sisse. Algne lipp on nüüd hoiul ja uudistamiseks Eesti Rahva Muuseumis.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1918. aastal, mida iseloomustas üleüldine vabanemine, kerkis küsimus, kas lubada naised korporatsioonide liikmeteks või jätkata vanaviisi. Otsus langes viimase valiku kasuks.
Uue nähtusena nii Eesti kui ka Euroopa üliõpilaselus asutati Tartus naiskorporatsioonid, mis tekitas furoori ja kohati ka vastasseisu.
1918-1923. aasta farmaatsiatudeng meenutab: "Esmakordselt läksime välismärkides Vanemuise kontserdile. See samm oli raske - publik suhtus meisse pilkavalt, väljendades seda ilmselt naerus, valjude märkuste tegemises jne. Järgmisel päeval tuli härra N.N, kes küsis: "Kas täna on mardipäev, et need räbalad endale pähe olete ajanud?" Hommikul oli Postimehe vitriinis suur värviline karikatuur, mis kujutas meie liikmeid joobnutena õllevaatidel, üleskutsega: "Veel on linte, veel on õlut - uusi liikmeid võtab vastu korp! Filiae Patriae." (Allikas: Riina Reinvelt ja Merike Ivask. Kuue samba kutse. Naisena ülikoolis.Tartu: Greif, 2005, lk 155)
Esimene Eestis asutatud naiskorporatsioon Filiae Patriae loodi 1920. aastal. Täna on korporatsioon tuntud kui üks prestiižikamaid, kuhu kuuluvad ka näiteks president Kersti Kaljulaid, endine esileedi Evelin Ilves, rahvatervise edendaja Maris Jesse, õiguskantsler Ülle Madise jpt.
Samal aastal eraldus aasta varem registreeritud Eesti Naisüliõpilaste Seltsist (ENÜS) ENÜS Ilmatar, mis lõpetas tegevuse 1940. aastal. 1924. aastal loodi kolm naiskorporatsiooni: Indla, Lembela (suleti 1937/1938) ja Amicitia. 1924.-1930. aastatel tegutses ENÜS Ahava.
Erinevalt mitmetest meeskorporatsioonidest naisorganisatsioonidel eraldi katuseorganisatsiooni polnud, vaid nad tegutsesid sõltumatult.
Eesti Vabariigi tekkimise ajaks oli EÜSil tekkinud seltsiidentiteet, mis sai jõudu rahvuslikust iseteadvusest ja saksavaenulikkusest. Seltsid pidasid end eestluse, kultuuri, teaduse ja kõrgete aadete eestseisjateks ning süüdistasid korporatsioone vaid lõbusa üliõpilaselu tagaajamises ja prassimises.
Seltside ideedele ja aadetele rajatud struktuur aga ei toiminud hästi ning sisemine ühtekuuluvustunne kippus hajuma. Raskusi oli uute liikmete värbamisega, keda ahvatles pigem särav korporandielu - värvilised lindid, erilaadi tegevused ja tihe suhtlus nii liikmete kui ka teiste korporatsioonide vahel. 1930. aastal võtsid mitu seltsi üle korporatsioonide siseelu elemente nagu sisemine hierarhia ja noorliikmete kasvatus. Mõned seltsid hakkasid sarnaselt korporatsioonidele värve kandma ja reorganiseerusid korporatsioonideks.
II Võõrvõimu raudses haardes
Alates 19. sajandi algusest olid üliõpilaskorporatsioonide värviteklid Tartu linnapildi lahutamatu osa ning omamoodi vaba üliõpilaselu sümbol. 1940. aastal see kõik kadus. Nõukogude Liit okupeeris Eesti ja haaras võimu, Tartu vaim põrmustati ja ühes sellega keelustati tudengiorganisatsioonid. Nii ei näinud tänavatel enam mitukümmend aastat varemalt tuttavaid värvilaike.
1930. aastate teine pool oli Eestis - nagu mujalgi maailmas - väga ärev, maailmarahu ja Eesti suveräänsust ohustasid aina agressiivsemad Nõukogude Liit ja Hitleri Saksamaa. Raudne eesriie langes, kui vabast riigist sai Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
1940. aastast asendus Tartus läänelik akadeemiline elu riigi nõudmiste vastuvaidlematu täitmise ja poliitilise kasvatustööga. Eesti omanäolisele ja väga vabale üliõpilase tuli valus lõpp, mitmed korporatsioonid ja EÜS jätkasid tegevust põranda all, hiljem paguluses.
Ümbernimetatud Tartu riiklikus ülikoolis alustati puhastustööga, mis puudutas nii töötajaid kui ka tudengeid, kelle read esimese nõukogude õppeaasta ärevuses märkimisväärselt harvenesid. Kui 1938. aastal oli ülikoolis 3227 tudengit, jäi neid 1941. aasta kevadeks alles vaid 1987.
1941. aastal alustas Saksamaa sõda NSV Liidu vastu ning okupeeris järgnevaks kolmeks aastaks Eesti. Sel ajal sai ülikool üldjoontes taas vanaviisi toimida. Stalini aeg lämmatas vaimuelu jälle kiiresti. Küüditamise ja kodumaalt põgenemise tõttu oli Eestisse jäänud vaid paar tuhat kõrgharidusega inimest ja võim tõrjus neid edasi. 1950. aastal kaotas kuni 400 teadlast, õppejõudu ja kunstiinimest võimaluse oma tööd teha, paljud vangistati. Tartu ülikoolist sunniti lahkuma sadu õppejõude ja tudengeid.
Hillar Palamets, kes oli ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilane aastatel 1946-1951, meenutas, et sõjajärgsetel aastatel oli õppimine peaasi: „Kuigi poiste elukogemused polnud just eriti ulatuslikud, siiski oskasime hinnata meile osaks saanud võimalust studeerida ülikoolis. Küllaltki tugevat mõju avaldas teadmine, et meie õpingute võimaldamiseks pidid kodused paljustki loobuma. Taolises olukorras tundus looderdamine ja õppetööst kõrvale hoidmine taunitava teona." (Hillar Palamets. Vana Tiigi inter. - Lugusid Vanast Tiigist. Tartu: Kleio, 2005, lk 97)
See muidugi ei tähendanud, et hommikuti loengutesse sisse ei magatud ja viimastest loengutest vehkat ei tehtud. Sellega aga ei hoobeldud kunagi ega püütud enda lõdvakslaskmist õigustada jutuga loengute ebavajalikkusest - õppimine oli töö ja seda tööd tuli teha.
Nõukogude ajal oli nappus nii toidust kui ka rahast, mis ei jätnud puutumata ka suurt osa üliõpilastest. Näiteks oli tavaks, et hommikuti ei söödud või mõeldi kõhutäiteks leidlikke lahendusi. Üks tudeng meenutas, kuidas sai hommikust järele jäänud külmunud putru viiludeks lõigatuna lõunale leivale panna ning eine oli kohe toekam.
Alkoholi aga pruukisid tudengid nõukogude ajal ohtralt. Kuna sel ajal ei saanud tegutseda üliõpilaste omaalgatuslikud seltsid ja korporatsioonid, siis ei olnud ka kedagi, kes oma autoriteediga liikmete ülalpidamise järele valvaks. Sõjajärgsete aastate napsutamise põhjused olid üleelatud kannatused lahinguväljal või Siberi vangilaagrites ning ümbritsevate olude trööstitus.
Kunagise üliõpilase Helga Tamme meenutus: „Kord olid poisid tassinud oma tuppa õllevaadi. Upitasid selle keset tuba lauale ja vaadi kohale lakke riputasid jämeda köie. Nii et toas magas 11 poissi, õllevaat laual ja poomisnöör selle kohal kõlkumas. Hommikul tulnud aga rektoraadist mitmed kõrged ametikandjad ühiselamut vaatama, prorektor ilo Sildmäe nende hulgas. Haldusprorektor öelnud talle seda pilti nähes: „No, Ilo, kas sa näed nüüd, mis siin toimub!"" (Allikas: Hillar Palamets. Vana Tiigi inter. - Lugusid Vanast Tiigist. Tartu: Kleio, 2005, lk 204)
Alkoholi tarvitamist üritas Nõukogude Liit piirata peamiselt kaupluste alkoholimüügi aja lühendamise kui ka koguste piiramisega. Nii sai alguse öine viinatakso - taksojuhid soetasid omale viinavarud, mida kuiva kurguga üliõpilastele endale meelepäraste hindadega maha ärida. 1985. aastal muutus alkohol nii defitsiitseks, et üliõpilastel tuli teada täpselt, mis kell poes õlut müüakse ja mitu pudelit on ühele inimesele ette nähtud. Sel ajal osteti viina öösiti isegi lumekoristusautodelt ja Tartu jaamas manööverdavatelt veduritelt.
Ülikoolirahvas veetis aega ka legendaarses kohvik Werneris, mida nõukogude ajal tunti Tartu kohviku nime all. Seal käidi vähemalt kord päevas sõjaeelsete aegade eeskujul kohvi joomas, linna- ja ülikooli uudiseid vahetamas või maletamas. Kohvikut väisasid meeleldi ka ülikoolilinna kirjanduse- ja kultuuriinimesed, mis kinnitas kohviku kui Tartu vaimu kandja oreooli.
Stalini ajal saadeti nõukoguliku meelsuse juurutamiseks ülikoolidesse stalinistid, parteilased, Venemaa-eestlased ja sisse toodud venelased. Nii õppejõudude kui ka üliõpilaste seas kujunes nõukogudemeelne kihistus koos pealekaebajatega. Sõjajärgsetel aastatel küllaltki hoogsana püsinud üliõpilaselu summutasid totalitaarne nuhkimine ja terror.
Heino Liimets, kes lõpetas Tartu ülikooli 1952, on meenutanud: "Pärast küüditamist algas üliõpilaste hulgas vastastikune kaugenemine. Minu mäletamist mööda ei olnud meil III kursusest peale kuni lõpuõhtuni enam ühtegi suuremat koosviibimist." (Hillar Palamets. Vana Tiigi inter. - Lugusid Vanast Tiigist. Tartu: Kleio, 2005, lk 97)
Pärast Stalini surma said paljud süütult tagakiusatud ja represseeritud teadlased, õppejõud, kirjandus- ja kunstiinimesed avalikku ellu tagasi pöörduda ning oma tööd jätkata. Kõrgkoolides muutus õhkkond akadeemilisemaks ja isegi eestiaegsemaks. Kasvas nii õppejõudude kui ka tudengite arv.
Kuivõrd vaba üliõpilaselu oli siiski mõeldamatu, püüdsid tudengid mõningasest isetegevusest rõõmu tunda. Üliõpilastraditsioonide alalhoidmise sümboliks sai Tartu ülikooli tekkel, mida hakati kandma 1950. aastatel. Kuigi teklile püüti omistada nõukogulikku maiku, kandsid tudengid peakatet uhkelt ja rõõmuga, sest see meenutas nii helgemaid aegu kui ka andis jõudu olevikust läbi murda. Tartu ülikooli eeskujul hakati üliõpilasmütse kandma ka teistes Eesti kõrgkoolides, näiteks Eesti põllumajanduse akadeemia tekkel oli roheline-kollane-must, Tallinna polütehnilise instituudi tekkel aga halli ja violetse värviga.
Keemiateaduskonna üliõpilane aastatel 1980-1985 meenutab: „Me saime rebaste ristimisel oma teklid kätte. Ja need olid nii uued ja nii kandilised ja nii kohutavad, et mõned pesid neid õllega, et nad vormist välja läheksid ja ei oleks nii ilusad ja konkreetsed. Aga enne seda, kui me ei olnud veel tekleid kätte saanud, ma käisin ema tekliga, sest see oli nii uhke ja tähtis tunne, et said panna ülikooli tekli pähe. See oli nagu midagi erilist." (Allikas: Riina Reinvelt ja Merike Ivask. Kuue samba kutse. Naisena ülikoolis.Tartu: Greif, 2005, lk 155)
Tudengite väsimatu püüdlus iseseisva ja vabama üliõpilaselu poole kulmineerus 1956. aastal, kui Tartus Toomeorus peeti esimene üliõpilaste laulu- ja tantsupidu Gaudeamus. 7.-8. juulini toimunud peo algatajateks olid koorijuht ja helilooja Richard Ritsing ning tantsulooja ja rahvatantsujuht Helju Mikkel. Kassitoomele kogunes üle 2000 laulja, tantsija ja pillimängija. Üliõpilaspidusid hakati pidama vaheldumisi Eestis, Lätis ja Leedus.
1965. aastal hakati pidama üliõpilaspäevi, mille osaks said mitmed tänastel tudengipäevadel tuntud tegevused nagu paadiralli ja tõrvikurongkäik.
Sel ajajärgul, kui eestlust järjest lämmatati, oli ülikoolil oluline roll rahva eneseteadvuse ja emakeele hoidmisel. Üliõpilaskond tõusis 1965. aastal esmakordselt üle 10 000 piiri, kui päevaõppes oli 10 335 tudengit, mis tähendas, et valdavalt olid kõrgkoolis eestlased.
III Taasiseseisvumine
Pimeda ajajärgu lõpul hakkas eestlaste eneseteadvus ja julgus lootuse toel järjest kasvama. 1980. aastate lõpuks oli Moskva karm käsi liiduvabariikides lõdvenenud ja iseseisvunud Kesk-Euroopa riigid andsid indu ka Balti riikidele. Algas poliitiline aktiveerumine, Rahvarinne kogus toetust ja vallandus massiline ühine kontsertite ja ühislaulmiste sari, mida tunneme laulva revolutsioonina.
Balti riikide iseseisvuspüüdluste kulminatsioon oli 1989. aasta 23. aprillil peetud Balti kett. Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval ühinesid kaks miljonit inimest inimketiks Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni, et näidata - me tahame olla iseseisvad!
Luhtunud riigipöördekatse nn augustiputš Moskvas 1991. aasta augustis sillutas tee Eesti taasiseseisvumisele. 20. augustil 1991. aastal tunnistati Eesti vabariigiks. Üldise vabanemise ja lootuse tärkamisega Eestis algas uus ajajärk ka ülikoolielus - pool sajandit võõrvõimu jäeti selja taha ja edasi rühiti uuenduste tuules ning sirge seljaga.
Eesti taasiseseisvumisele eelnesid murrangulised aastad, kui eestlaste iseteadvus ja iseseisvuspüüdlused tugevnesid. Sellest ei jäänud puutumata ka üliõpilased, kes said uutes tuultes rohkem võimalusi tudengielu elamiseks ja püüdsid ise ka sellele kaasa aidata.
Ajaga oli üliõpilaste laulu- ja tantsupeo Gaudeamuse roll aina olulisemaks muutunud nind 1984. aastal peetud IX üliõpilaste laulu- ja tantsupeol Tallinnas osales mitu korda rohkem osalisi kui varem. Kokku oli tulnud 6000 taidlejat, nagu neid toona nimetati ning kontserte anti Tartus, Kohtla-Järvel ja Pärnus.
Neli aastat hiljem Vilniuses peetud Gaudeamus langes Baltimaade ärkamisajale. Seal osales rekordiliselt 7000 inimest, kes kandsid rahvusliku vaimustuse ajel nõukogude ajal keelatud rahvussümboolikat - eestlased lehvitasid julgelt eesti lippe.
Ajalooõpilane aastatel 1984-1989 meenutas: „Aga Leedus muidugi eestlased, tudengid ka veel… Jumal, kuidas siis neid Eesti tudengeid kardeti. Miilitsaid oli terve linn täis. Ja kõik olid teadlikud, et Eestis see lipp lubati. Leedu-Läti ei olnud oma lippusid lubanud välja tuua. Aga no tudengid, neid ei peata ju mitte miski!" (Allikas: Riina Reinvelt ja Merike Ivask. Kuue samba kutse. Naisena ülikoolis.Tartu: Greif, 2005, lk 155)
1940. aastal keelatud seltside ja korporatsioonide taastamine algas samal, 1988. aastal, kui nii EÜS Tartus kui ka erinevad üliõpilasorganisatsioonid said taas vabalt tegutseda. Kiiresti otsiti välja vanad põhikirjad, tuletati meelde varasem kodukord ja tavad ning õpiti selgeks üliõpilaslaulud.
Volbriöö tähistamine 1989. aasta 30. aprillil oli esimene avalik üritus, kus said värskelt taastatud korporatsioonid ja seltsid oma lippude all ning värvidega rongkäigus sammuda. Volbriöö tavadega liideti siis ka nõukogude ajal arstiteaduskonna lõpetajate algatatud traditsioon pesta K. E. von Baeri ausamba pead šampanjaga. Täna on volber üks korporatsioonide armastatumaid tähtpäevi, kus oma uksed avatakse ka mitteliikmetele.
Taasiseseisvumise ajal alustati ülikoolis omamoodi puhastustööga. Okupatsiooniaja nõukogulikkuse sümbolid nn punased ained, sõjalise õpetuse kateeder ja kohustuslik kehaline kasvatus minetati järk järgult 1990. aastate alguses. 1991. aastal taastati usuteaduskond, järgmisel aastal filosoofiateaduskond. Läänelike sotsiaalteaduste õpetamiseks loodi sotsiaalteaduskond, mille eestvedaja ja esimene dekaan oli professor Rein Taagepera. Sellel sammul oli märgiline roll Tartu ülikooli lahkumisel nõukogulikust süsteemist.
Nende suurte muutuste ajal oli ülikooli rektor Jüri Kärner, kes astus ametisse 1988. aastal pärast viimase nõukogude aegse rektori Arnold Koopi surma. Uue rektori valimisteks moodustati ülikooli nõukogu laiendatud koosseis, kuhu kuulus 254 liiget, nende hulgas olid nii nõukogusse mittekuuluvad kateedrijuhatajad, administratiiv- ja majandustöötajad, parteikomitee liikmed, ülikoolis töötavad professorid ja õppejõud kui ka üliõpilased, keda oli valijate seas ligi kolmandik. Endine prorektor bioloog Jüri Kärner sai enim hääli ning oli rektorina ametis 1993. aastani.
1990. aastate alguses hakkas ka üliõpilaste arv vähehaaval kasvama. 1996. aasta lõpuks tudeeris 8409 üliõpilast, nendest 6616 põhiõppes ja 292 kaugõppes. Uueks nähtuseks Tartu ülikoolis olid välisüliõpilased, peamiselt soomlased, kelle meelitasid Tartusse õpihuvi ja teistsuguse elukogemuse soovi kõrval ka oluliselt odavamad hinnad. 1996. aasta lõpus õppis Tartu ülikoolis 186 soomlast, neist suurem osa arstiteaduskonnas, aga ka filosoofia- ja sotsiaalteaduskonnas.
Eesti filoloogia üliõpilane aastatel 1992-1996 meenutas: „Elu pärast taasiseseisvumist oli põnev ja ootusärev. Ühest küljest oli kõigest teatav nappus, teisalt läksid piirid lahti ja välismaa inforuum avanes meie ees. Kui mõelda täna sellele ajale tagasi, siis tundub, et muutus oli toimunud ka üliõpilaste meelestatuses. Kibeleti juba, et saaks päriselu elama hakata ja nii pingsalt kui nüüd ei mõeldud õppimisele ja karjäärile."
Samal ajal hakkasid üliõpilased õppima ka teistlaadi süsteemi järgi - nimelt mindi ülikoolis üle punkti- ja ainesüsteemile. Üks ainepunkt vastas 40 töötunnile ehk arvestuslikult ühele õppenädalale. Õppeaasta mahuks arvestati 40 ainepunkti, mis tähendas, et 4-aastase bakalaureusekursuse maht oli 160 ainepunkti.
Lisaks said üliõpilased nüüd ise valida teatud osa ainetest, mida õppida. 1990. aastate teiseks pooleks suudeti valikainete süsteem edukalt ellu viia. Kõige keerulisem oli see klassikalistes teaduskondades, nagu arsti- ja õigusteaduskonnas, kus kohustuslike ainete roll on erialast tingitult olulisem. Nii säilis arstiteaduskonnas kursusesüsteem.
Sada aastat hiljem, 2019. aastal on Eestis kuus avalik-õiguslikku ülikooli: Eesti Maaülikool, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Kunstiakadeemia. Lisaks riiklikud rakenduskõrgkoolid (Eesti Lennuakadeemia, Sisekaitseakadeemia, Tallinna Tehnikakõrgkool jt), eraülikoolid (Estonian Business School, EELK Usuteaduste Instituut jt), rakenduslikud erakõrgkoolid (Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, Euroakadeemia jt) ning riigi kutseõppeasutused, millel on õigus pakkuda kõrgharidust - Tallinna Majanduskool ja Võru Kutsehariduskeskus.
Tartu ülikooli oli tänavu, nagu eelnevatel aastatelgi, kõige suurem tung - sinna laekus 12 605 avaldust. Kõige tihedama konkursiga erialad bakalaureuse astmes olid arstiteadus, informaatika ja õigusteadus. Magistriõppes olid populaarsemad informaatika, informaatika mitteinformaatikutele ning tarkvaratehnika. Doktoriõppes käis tihe rebimine majandusteaduse, arstiteaduse ning kirjanduse ja kultuuriteaduste erialadele.
Sel aastal õpib Tartu ülikoolis kokku 13 395 tudengit, nendest pea kaks tuhat välisüliõpilast. Enim on välisüliõpilasi Venemaalt, Soomest ja Ukrainast. Akadeemilisi töötajaid on umbes kolm tuhat, nendest 179 professorit ja 1517 akadeemilist töötajat. Välisõppejõude ja -teadustöötajaid on 187.
Saja aastaga on muutunud palju - riigikorrad, ühiskond ja majanduslik olukord, mis kõik mõjutasid tudengite õppimisvõimalusi ja eluolu. Rahvusülikooli oluline roll on aga püsinud muutumatuna. Täna, kui käib terav arutelu selle üle, kuidas toetada ja tugevdada teadust ning säilitada emakeelset teaduskeelt, on tõstatunud ka küsimus, millist rolli rahvusülikool ja teadus ühiskonnas edaspidi kannab. Seda näitab aeg, millised muutused ülikooli ees ootavad.
