Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane nendib, et inimestel on endiselt puudu vastused paljudele praktilistele küsimustele. Foto: Tiit Blaat

Rääkisime kommunikatsiooniekspert Raul Rebasega, et elukorralduse küsimuste kõrval oleks võimalik vaadata olukorda avarama pilguga.

Raul Rebane, mis eristab seda kriisi eelmistest? Kas mu mälu petab või ei olnud näiteks SARS-i ajal sellist WC-paberi paanikat?

See kriis on põhimõtteliselt eelmistest erinev, sest näiteks SARS-i enamik Eesti inimesi ei pannud isegi tähele või oli heal juhul midagi kuulnud. Praegune puudutab kõiki. Ilmselt on praegu mõju poolest tegemist suurima mittesõjalise kriisiga väga pika aja jooksul. See on ülemaailmne. Meil pole sellist kogemust. Kunagi varem pole kriiside ajal olnud nii kiiret info liikumist ja sotsiaalmeedia mõju nii heas kui ka halvas mõttes.

Eesti riigi suhtlus rahvaga on seni olnud väga rahustav. Annab see tagasilöögi? Inimesed on viiruse tõttu koju sunnitud, riigis on eriolukord, aga eraelus planeeritakse külaskäike, sünnipäevapidusid ja muud sellist. On see riigi kommunikatsiooni puudujääk?

Eesti viiruskommunikatsioon on tõesti olnud rahustav ja optimistlik, peaeesmärk tundus kaua olevat ärevuse või paanika ärahoidmine, mitte elanikkonna informeerimine.

Alguses, jaanuari lõpus, räägiti, et see on Hiinas, siis kuskil mujal ja siis tuli ühiskonda väga kahjulik müüt, et „tavaline gripp tapab palju rohkem”. Mitmel loengul küsitlesin inimesi ja ilma erandita põhjendati just sellega oma elu mittemuutmist. Räägiti veel, et sportlastele, noortele ning tervetele see külge ei hakka ja muud sellist asja. Seda suhtumist levitas ka meedia, üksikud hädakraaksujad ei saavutanud tähelepanu, suures meedias neid ei olnudki.

Tulemus oli hulk valesid otsuseid, näiteks võrkpall Saaremaal ja suured perekondlikud viiruse levitamised.

Sellise suhtumise tulemus oli hulk valesid otsuseid, näiteks võrkpall Saaremaal ja suured perekondlikud viiruse levitamised mujalgi. Kuni viimaste päevadeni on ka minul uskumatuid näiteid, kuidas kuskil puhkusel või treeninglaagris olevaid inimesi tuleb ähvardustega Eestisse tagasi veenda, sest meie avaliku välja info põhjal nad lihtsalt ei tajunud ohu suurust.

Oli ja on praeguseni selge puudus praktilisest infost ning vastustest sadadele küsimustele kõikidest valdkondadest. Soovitan kuskil nende küsimuste infopank teha, järgmiste kriiside ajal läheb seda komplekti hädasti vaja, ka meedial.

Mul on mulje, et ühiskond liigub praegu eri kiirusel. Minu tutvusringkond on info kiirteel täiesti üleküllastunud, samas maapiirkonnas elava tuttava kaudu kuulen, et eakad planeerivad endiselt kümnete külalistega juubelisünnipäevi, peetakse plaani, kuidas saaks Saaremaale jne. Kes on kommunikatsiooni mõttes riskirühm? Kuidas nendeni jõuda ja kuidas rääkida?

Neid eri kiirusel liikuvaid rühmasid on palju. Paljude, tahaks loota, et enamiku jaoks on viimased päevad olnud väga valgustavad ja ehmatavad. Nüüd ka käitutakse vastavalt.

Kindel riskirühm on noored, kes elavad suuresti oma sotsiaalmeedia mullis ja hormoonid möllavad. Kaks nädalat kodus on hullem kui kool, pruudiga tahaks ka kokku saada, aga mis see võib kaasa tuua, selleni on raske jõuda. Peale selle on Merkel öelnud ja teised edasi rääkinud, et 70% põeb haiguse niikuinii läbi ja mida ma siis pabistan…..Olen ju noor.

Risk on ka igasugused iluasjad, sest viirus viiruseks, aga juuksed ja küüned peavad korda saama!

Risk on ka igasugused iluasjad, sest viirus viiruseks, aga juuksed ja küüned peavad korda saama! See, kui vahetu ja ohtlik võib olla kontakt, sumbub hirmu ees, et keegi näeb mitte korras küüsi.

Eestis on hajaasustus ja paljudes külades on veendumus: ega ta siia ikka ei jõua. Aga poes tuleb siiski keskuses käia… Siin oleks suur roll kohalikel omavalitsustel, kes tunnevad oma rahvast, nende muresid, rõõme ja käitumistavasid kõige paremini. Mida päev edasi, seda vähem peaks naiivseid jääma.

Kas inimeste omaette olemise oskus on vähenenud? Või on hoopis nii, et varasemad kriisid on eeldanud kokkuhoidmist, jagamist, lähedust ja nüüd on vastupidi?

See ei ole valitsuse kriis, see on meie kriis. Suurimad ravijad ei ole arstid – andku jumal neile tervist –, vaid meie ise, meie arusaamised ja käitumismudelid. Loodan väga kodanikuühiskonna toimimisele, et kui keegi tahab ikka veel grillipidu teha, siis keegi teine ütleb, et seda praegu küll pole vaja. Sellise vastastikkuse selgitamise abil on võimalik kõige kiiremini ühiskond nn läbi rääkida ja ise kaitsemeetmeid võtta. Suurim sõber on meie endi teadmine, suurim vaenlane meie endi lollus.

Aeg on ebakindel, ei meditsiinilisi ega majanduslikke lõpptulemeid pole teada. Millest praegu vaimselt kinni hoida?

Kui ei ole lootust, siis pole ju üldse mõtet. Olen pingsalt üritanud jälgida kriisiga edukalt toime tulevate riikide käitumist ja kommunikatsiooni. Ise see üle ei lähe, ebatavaline aeg nõuab ebatavalisi meetmeid ja igal pool on neid ka edukalt rakendatud. Singapur, Lõuna-Korea, Taiwan. Väga huvitav tundub olevat Taani kogemus, kellel vahepeal oli asi väga hull. Ka Island hüppas suurte nakatunute arvuni, aga seal on inimesed harjunud suurte kriiside puhul ise aktiivselt toimima ja nad lasid kohe suure hulga proove teha. See viis nakatunute arvu suhteliselt väga suureks. Nüüd, tundub, on asi paremini kontrolli all.

Üle kümne nädala näen ka mina tunneli lõpus valgust, et äkki saame ka meie pärast suuri katsumusi asja pidama, eelduseks isoleeritud elu ja läbimõtlemise aeg.

Kuidas ühiskond võiks edasi reageerida? Millal saab epideemia tavaliseks? Ka teise maailmasõja ajal elati ja tunti elust rõõmu.

Epideemiast normaalsust ei saa, normaalsus on tavaline elu. Nüüd saame hästi aru, kui rahulik ja hea see oli. Meil oli siis põlvevalu, mis tundus ka väga hull, aga sellest saime lahti viiruselöögiga kubemesse ja põlvevalu pole nagu ollagi. Seda väikest valu igatseme kõik koos tagasi.

Meil oli siis põlvevalu, mis tundus ka väga hull, aga sellest saime lahti viiruselöögiga kubemesse ja põlvevalu pole nagu ollagi.

On meil sellest kriisist ka midagi võita?

Ehk see läbimõtlemise aeg, mis ees seisab, annab meile mingi uue arusaamise. Näiteks ehk saame aru, et kliimaprobleem on samasugune ülemaailmne viirus ja ühel päeval võib ka selle tulemusena igasugune normaalne elu katkeda. Nüüd teame, kuidas see kõiki mõjutab, ja ei päästa ka elamine kaugel külas, kus on palju naati.

Kuidas taaskäivituda, kui eriolukord loodetavasti mai algul lõpeb? Võib-olla ennatlik küsimus, aga kas kriisieelsed käitumismustrid tuleks täielikult unustada või pigem kuidagi pausile panna? Isikliku kogemusena saan öelda, et 2009. aasta kriisi ajal lõpetasin otsustavalt väljas söömise ja kuigi see on nüüdseks taastunud, on mul endiselt sisimas hoiak, et see on tarbetu luksus.

Taaskäivitamise kõige olulisem etapp on kriisi leevendudes eriolukorra võimalikult kiire lõpetamine ja demokraatia taastamine. Kui selle mööda laseme, siis ongi viirus meid pöördumatult muutnud. Loodan, et ka meedia hoiab sellel teraselt silma peal, sest võimalus teha otsuseid kiiresti, vastuvaidlematult ja „hästi” võib väga meeldima hakata. Valvsust!