Ravimite kõrgetest hindadest hakkab mõõt täis saama ka jõukamatel riikidel. Foto: AFP/SCANPIX

Mullu kogusid eestlased raha väikese Annabeli jaoks, kes vajas kaks miljonit eurot maksvat geeniravimit. Sääraseid juhtumeid jõuab ajakirjandusse ikka ja jälle. Ravimite üha müstilisemate hindade tasumiseks peavad paljud inimesed või ravikindlustused käima iga kuu välja üüratuid summasid. Kaks kümnendit tagasi olid esimeste vähiravimite letihinnad kümneid tuhandeid, aga nüüd ulatuvad need mõnel juhul isegi üle 100 000 dollari kuus.

Ravimifirmad toovad ülikõrgete hindade põhjenduseks üha suuremad ravimite arenduskulud. Eesti ravimitootjate liidu juht Riho Tapfer rõhutab, et sugugi mitte kõik ravimid pole kallimaks läinud. „Kõrged on nende ravimite hinnad, mis on väga erilised, mille väljatöötamiseks on kulunud aastaid või aastakümneid teadlaste tööd.”

Ent ravimifirmad pole nõus neid kulusid avaldama ja nii mõnedki uuringud on tootjate põhjendused kahtluse alla seadnud. Näiteks kirjutasid teadlased ajakirja Journal of Health Economics uuringus, et 2014. aastal investeerisid kümme suuremat ravimfirmat teadus- ja arendustegevusse 66 miljardit USA dollarit, kuid kulutasid turundustegevusele samal ajal 98 miljardit dollarit ja teenisid 90 miljardit dollarit kasumit. „Hinnad on järjest kõrgemad sellepärast, et need lihtsalt makstakse kinni. Mingit muud põhjust ei ole,” ütleb haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete osakonna juhataja Erki Laidmäe.

Kümme suuremat ravimfirmat kulutasid teadusele 66 miljardit USA dollarit, kuid turundusele samal ajal 98 miljardit.

Mullu juulis kirjutas Eesti Päevaleht, et seni on ravimite kõrged hinnad olnud eelkõige vaesemate riikide mure. Ravimiameti meditsiininõunik Alar Irs selgitas toona, et kui ravimitootja tuleb välja uue ravimiga, on tal mõistlik alustada selle müüki riigist, kus ollakse nõus maksma kiiremini ja rohkem, näiteks USA-st või jõukamatest Euroopa riikidest. Pärast seda on Eestil juba keeruline soodsamat hinda kaubelda. Ja isegi Euroopa Liidus pole suudetud kokku leppida ühtsetes põhimõtetes, kuidas võiks ravimi õiglane hind kujuneda.

Aga nüüd hakkab ka rikastel riikidel mõõt täis saama. Rahvusvaheline ravikindlustusseltse ühendav organisatsioon (AIM) pakub esialgset mudelit, mille põhjal võiks Euroopas arvutada ravimitele õiglast hinda. Valem koosneb kolmest peamisest osast: arendus- ning tootmis- ja turustamiskuludest, baaskasumist ning innovatsiooniboonusest.

Eesmärk läbipaistvus


AIM ütleb, et nende eesmärk on lihtne ja läbipaistev mudel, mis võtab ravimi õiglase hinna arvutamiseks arvesse tegelikke kulusid, tagab põhjendatud kasumi ja premeerib uuenduslikkust. Kuludes täieliku läbipaistvuse saavutamine ei pruugi aga praktikas alati võimalik olla. Iga ravimi väljatöötamine ei õnnestu ja seegi kulu liigub lõpuks eduka ravimi hinda. Seda arvutuskäiku võib olla äärmiselt keeruline või isegi võimatu jälgida, tunnistab AIM. „Seetõttu tuleb ette näha süsteem, mis soodustab läbipaistvust, kuid ei sõltu sellest. Seega teeb AIM ettepaneku arvestada mudelis iga uue ravimi teadus- ja arendustegevuseks ühekordne 250 miljoni euro suurune summa ja määrata haiguse teoreetilise levimuse põhjal juba ette kindlaks ravitavate patsientide arv ning seeläbi ühe patsiendi ravi väljatöötamiseks kuluv teadus- ja arendustegevuse summa,” selgitab haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete osakonna ekspert Kärt Veliste.

Seega võtab AIM-i pakutud valem arvesse ka patsientide arvu: see tähendab, et harva esinevate haiguste korral, mida võib maailmas põdeda ainult mõnisada patsienti, on ravimitootja jaoks kaetud põhjendatud ravimi väljatöötamise ja tootmise kulud. „Seejuures tegelike arendus- ja tootmiskulude kasutamine mudelis on soositud, kuid kui ettevõtted neid avaldada ei soovi, rakendatakse valemis vaikeväärtuseid,” ütleb Veliste.

Ravimitootjate liidu juhi Riho Tapferi hinnangul ei pruugi olla mõistlik ravimite väljatöötamiskuludele ülempiiri määrata.

Kui ettevõte tõendab, et on teadus- ja arendustegevusele kulutanud rohkem või et patsientide arv on teistsugune, on võimalik hinda arvutades arvesse võtta ka suuremaid kulusid. Siiski on AIM teinud ettepaneku seada mudeli ülempiiriks 2,5 miljardit eurot, sest seda summat on üldiselt peetud ravimi väljatöötamiskulu maksimumiks.

Ravimitootjate liidu juhi Riho Tapferi hinnangul ei pruugi olla mõistlik ülempiiri määrata. Tema sõnul on esmatähtis, et säiliks ravimiarenduse motivatsioon. „Kui seame ülempiiri ravimiarenduseks kuluvale rahale, seame ka piiri seni ravimatute haiguste ravi võimalikkusele,” arvab ta.

Lisaraha tervisekasu eest


AIM-i valemis saaks boonusena lisaraha (veel kuni 40% ravimi arendus-, tootmis- ja turustamiskuludest) ravim, mis ravib inimese terveks, pikendab suuresti eluiga, parandab elatud aastate kvaliteeti või on mõeldud ravima haigust, millele pole seni alternatiivset ravi olnud. Paljud ülikallid ravimid võivad olla haige viimane õlekõrs, kuid nende kasu võib olla tagasihoidlik või selgelt tõendamata. Möödunud aasta lõpus toimus AIM-i eestvedamisel Euroopa Parlamendis arutelu, kus eksperdid osutasid, et 2017. aastal turule tulnud 92 uuest ravimist oli üks patsientidele olulise kasuga, kaks mõõduka kasuga ja lõviosa ravimeid tagasihoidliku kasuga. Nii et praegu on paljude ravimite eesmärk pikendada elupäevi ja leevendada sümptomeid, mistõttu on mudelis rakendatava boonussüsteemi peamine eesmärk motiveerida ravimitootjaid veelgi rohkem panustama innovatsiooni ja ravimitesse, mis toovad olulise tervisekasu, selgitab haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete osakonna ekspert Kärt Veliste.

Tõsiasi on, et rikkamad riigid saavad lubada endale kiiremini ja suuremat valikut innovaatilisi ja uusi ravimeid.

Arvutusmudel võiks võtta arvesse ka riikide elatustaset, et väiksema ostuvõimega liikmesriigid saaksid samuti oma patsientidele ravimeid lubada. Siis võiksid laialt kasutatud uuenduslikud ravimeetodid, mis maksavad praegu Euroopas 50 000–100 000 eurot, maksta vähem jõukates riikides mõni tuhat eurot, arvab AIM. Uuenduslike ravimite soodsamad hinnad lubaksid neid kasutada senisest palju rohkematel patsientidel. See ei tohiks kokkuvõttes tervishoiusektori kulusid ja tulusid olulisel määral mõjutada, kuid mõju ravi kättesaadavusele oleks tohutu, märgib haigekassa.

Tapfer ütleb, et riigid kontrollivad ravimite hindu praegugi. „Tõsiasi on, et rikkamad riigid saavad lubada endale kiiremini ja suuremat valikut innovaatilisi ja uusi ravimeid. Samas on vaesematele ka juba praegu hinnaerisused tootjate poolt olemas. Eesti patsientide jaoks on küsimus pigem selles, miks Eesti on uute ravimite kättesaadavuse poolest Euroopa riikide järjestuses viimaste seas,” küsib ravimitootjate liidu juht.

Tapferi sõnul oleks tõesti hea, kui üle Euroopa tunnustataks teadus- ja arendustegevuse väärtust ja rolli ning hinnataks seda vääriliselt. „Siiski, mistahes kujul need ettepanekud kunagi realiseeruvad, selleks kulub vähemalt kümnendi jagu aastaid. Seni peame tegema kõik mis võimalik, et ravimid abivajajateni jõuaksid,” rõhutab ta.