Reformierakonnal on küüned liiga enda poole

Reformierakond on poliitilises isolatsioonis, sest tal ei ole teistele midagi pakkuda.

„Võid võtta erakonna valitsusest välja, aga valitsust sa erakonnast välja ei võta.” Umbes nii võiks kirjeldada Reformierakonna praegust seisu. Reformierakond käitub, nagu kestaks kolmandat aastat üks halb uni. Millalgi aga rahvas ärkab sellest unest ja tagasi tuleb 2016. aasta, kui Reformierakond oli valitsuse juhterakond ja sai oma äranägemise järgi riiki ohjata.

See on illusioon. 2016. aasta ei tule tagasi. Reformierakonnal tekib tõsisem lootus valitsusse naasta alles siis, kui nad seda mõistavad.

Reformierakondlastele meeldib viimasel ajal kurta, et isiklikud suhted teistega on väga halvad. See on vaid pool tõde. Tegelikult on Reformierakond poliitilises isolatsioonis, sest tal pole teistele midagi pakkuda. Mitme teema puhul on Reformierakonna automaatne jutt stiilis: „see käib vastu meie kõige pühamatele põhimõtetele ja sellest ei ole me valmis isegi rääkima.” Pika valitsusaja jooksul on see pühade põhimõtete nimekiri kasvanud päris pikaks ja Reformierakond ei ole kolme aasta jooksul näidanud üles mingitki valmisolekut teha vähimaidki kompromisse. Mingi ime siis, et kõik ülejäänud tahavad Keskerakonnaga koalitsiooni teha. Jüri Ratase valitsuses on neil lihtsalt kergem oma tahet saada.