Repliik: Riigifirmades luusivad kratid ja kummitused

Aasta algusest avalikkuses kirgi köitev Elroni rongisaaga jõudis käesoleval nädalal üheaegselt loogilise ja õõnsa tipuni, kui esile kerkisid vandenõuteooriad. Üks endine poliitik nimetas ajakirjanikke sisuliselt PR-tööriistadeks ning teine tegevpoliitik kuulutas, et käib infosõda.

See on loogiline, sest on inimlik ja lihtne süüdistada ajakirjandust või kallutatud jõudusid struktuurides ning näha kõikjal kratte ja kummitusi. See on õõnes, sest võitleb piltlikult tuuleveskitega ning otsib lahenduse asemel pigem süüdlast.

Vastuargumendina võiks küsida, kas konkurendid kasutavad olukorda ära. Muidugi! Kuid see on kõrvaline ja vähetähtis olukorras, kus Elroni turule sisenemisel oli hulganisti probleeme. Kodulehega, väljumistega, peatuste sulgemistega, pileti müügiga ja mahu kasvuga ning kõigest sellest teavitamisega. Kindlasti esines ka tarbijate ja meedia ülereageerimist, kuid see ei tekkinud tühjalt kohalt, nagu püüavad jätta muljet vandenõuteoreetikud.

Teeb vaid rõõmu, et Elroni juht Andrus Ossip pole reaalsustaju kaotanud ega vandenõuteooriatesse laskunud ning möönis puudujääke. „Me ei tajunud muutuse suurust. Muutus ju sisuliselt kõik," tõdes ta teisipäeval riigikogus pärast ülekuulamist parlamendi majanduskomisjonis. Ootamatult suure tähelepanu keskpunkti sattunud Elroni juht on olnud tasakaalukas ja avatud. Isegi puhuti sarnastesse vandenõumeeleoludesse laskunud peaminister Andrus Ansipi sõnul oleks vale arvata, et kogu reisirongide osas tekkinud pahameele taga on paar-kolm suhtekorraldajat. Kaine mõistus ja pealehakkamine süstib usku, et vahepeal laiali valgunud arutelu saab jälle rööpasse.

Aga ametnike ja poliitikute vandeseltslik käitumismuster on märksa laiem mure, kui vaid Elron. Riigifirmades luusivatest krattidest ja kummitustest räägitakse alati, kui mõnes riigifirmas tekib probleem. On see Eesti Energia, kelle pihta toodava kriitika on alati sepistanud mõni konkurent. Või Tallinna Sadam, kus püstitatakse ise poliitilisi huvidekonflikte, et neid kangelaslikult vandenõudena tõrjuda. Isegi Estonian Air, kus heale laienemisplaanile olevat saanud saatuslikuks avalikkuse surve, mis jätis liigvähe aega atra seada. Omavastutus justkui puudub. Juuri ajab paranoia ja sildistamine. Stopp! Peatuks hetkeks, hingaks sügavalt sisse ja mõtleks järele - me ajame ju ometi ühist Eesti asja. Tõsi, vahest arvamused erinevad.