“Mul on mälupildid. Ivar võttis mu sülle, istudes ise roolis. Ja ühel hetkel oli tema käsi minu kubemepiirkonnas, väga tugevalt, ja ta tegi...” jääb Katrin 25 aasta tagustest sündmustest rääkides sõnu otsima.

Kui palju seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid on omal ajal toime pandud Eesti internaatkoolides või laagrites, on raske öelda. Ent Eesti ohvriabiga seotud inimesed on hoidnud hinge kinni, teades, et ühel hetkel need välja tulema hakkavad. Ja kui üksikud julgevad oma läbielatust rääkida, võivad edasised pöördumised olla juba massilised. 

Minevikusündmused on Katrini elule tugeva jälje jätnud ja naine ei usu, et toimunust kunagi päriselt üle saab. “On ju asju, mis ununevad - kohad, kus oled käinud ja inimesed keda näinud. Aga see ei lähe. Miks see ei võiks ununeda? Ma arvan, et see on surmatunnini meeles.”  

Artiklist selgub, et Katrin polnud ainus, keda Valgemetsa lastelaagris väärkoheldi. Ka toimusid väärkohtlemised naise toonases kodukohas. Katrin andis avaldamiseks ka oma päevikukatkeid.

Jaga
Kommentaarid