Foto: Shutterstock

Eesti kohtupraktikast pole teada juhtumeid, mis käsitleksid eraldi vaimse vägivalla episoode.

„Sina oma rokaste jalgadega minu diivani peal ei istu! Kas su pärisisa sulle alimente maksab, et sa siin üldse tohid elada?” lõugab kasuisa üheksa-aastase poisi peale. Tolle lapse jaoks on niisugused märkused argipäev, mistõttu ta elab endassetõmbununa oma toas.

Alaealisi, kellele on materiaalselt justkui kõik võimaldatud, kuid kes kannatavad päevast päeva emotsionaalse vigastamise all, on sedavõrd palju, et spetsialistidel pole neist ülevaadet. Kui terror toimub koduseinte vahel, pole lapsel sageli kellegi poole pöörduda.

„Me ei suuda alati kaitsta lapsi, keda on seksuaalselt väärkoheldud, kes on näinud pealt peresisest peksmist, kelle ema on lapse nähes vägistatud. Vaimse vägivalla probleemi oluliseks seadmine… ma ei kujuta ettegi, millal me sinnani jõuame,” sõnab psühhoterapeut Kaire Talviste. Ta toonitab, et vahet tuleb teha lapse kohta afektiseisundis valimatute sõnade kasutamisel ning aastatepikkusel ja järjepideval hingelisel sandistamisel.

Avalehele
159 Kommentaari