Tüüpiline juhtum 2020. aasta Eestist. Ettevõte, mis on varem olnud edukas ja usaldusväärne, jääb ühel hetkel hätta. Nad ei maksa enam arveid, ei esita ka majandusaasta aruandeid. Võlausaldajad ei saa aru, mis täpselt toimub, kuid aimavad, et asi on hapu. 

Mõni neist annab sisse võlgniku pankrotiavalduse. Enamasti on aga juba liiga hilja. Võlgnikul on uued juhatuse liikmed, kel on hinge taga teisigi firmasid, mil on raskused. Rahvasuus kutsutakse neid tankistideks. Nad vaatavad suurte ja ausate silmadega võlausaldajatele otsa ja ütlevad, et neil ei ole aimugi, mis firma raamatupidamises toimunud on. 

Neil ei ole dokumente. Siin võiks küsida, miks selline firma on enda kätte võetud? Kuidas ei veendutud, et ettevõttel on suuri summasid võlgu? Firmamatja laiutab käsi ja jätkab tegevust.