„TTÜ vihjeskandaal ja valitsuse tasandile jõudnud maaeluministeeriumi kriis on tõestanud, et ühiskond, sealhulgas isegi tippjuhid või valitsuse liikmed ei ole piisavalt teadlikud vihjeandmise ja kohtumiste avalikustamise temaatika olulisusest,” tõdes endine juhtiv riigiprokurör, ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Steven-Hristo Evestus tänase rahvusvahelise korruptsioonivastase päeva eel.

Vihjeandjate kaitse direktiiv võeti Euroopa Parlamendis vastu 7. oktoobril. Korruptsioonivaba Eesti avaldas juba septembris nn vihje andmise tööriistakasti. Kas ettevõtete juhtide seas on teadlikkus huvide konfliktist, vihje andmisest või vihjeandja kaitsmisest suurenenud?


Vihjeandmise tööriistakasti ettevalmistamisel sai selgeks, et Eestis on juba ettevõtteid, mis on selle protseduuri käima saanud. Nad on reguleerinud selle, kuidas vihjeliin asutusesiseselt usalduslikku teed pidi toimib, aktsepteerivad sellist väärkäitumistest teavitamise viisi ja on mõelnud ka, kuidas tagada vihjeandjate konfidentsiaalsus ja kaitse.

Viimane on ilmselt väga oluline?


Jah, väga. Avalikkuse ette tulnud näited – nii TTÜ kui ka maaeluministeeriumi kantsleri juhtum – näitavad ilmekalt, et teemast ei teata veel piisavalt ning ilma suurema avaliku aruteluta järgneks pigem hukkamõist. Reaktsioonid ühiskonnas on erinevad. Osa toetab info väljaandmist, osa mõistab selle hukka. Viimane näitab, et ühiskonnas levib negatiivne suhtumine vihjeandmisesse. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tõi välja, et mõned asjad on vaikimisi asutuse siseküsimused ja neid tuleks lahendada hea töökultuuri järgi vaid siseringis. Ometi, mis puudutab maaeluministeeriumi juhtumit, jõuti juba ohtliku huvide konflikti olukorrani.

Sellised sõnumid (otsustajatelt – K. A.) võtavad hoogu maha ja annavad segaseid signaale. Justkui korruptsiooni ja huvide konflikti ilmingud on miski, mida on võimalik kokkuleppeliselt ja vaikselt lahendada. TTÜ puhul oli vihjeandja u kuus kuud varem kõnelenud ülikooli rektoriga ja jaganud kahtlusi, kuid ei saanud mõistliku aja jooksul tagasisidet, talle jäi mulje, et tema räägitule ei reageeritud. Kui vihjeandja ei saa mõistliku aja jooksul tagasisidet, kui teda eiratakse või lausa unustatakse, on avalikkuse teavitamine muudel viisidel põhjendatud. Selle tee TTÜ vihjeandja valiski, sest muid valikuid tal polnud. Ta pöördus ajakirjanduse poole, sest asutusesisesed vihjeandmise kanalid ei toiminud. Kannatas kõigi asjaosaliste maine, mida oleks võinud ära hoida.

Avalehele
207 Kommentaari
Loe veel: