Üks juhtum on juhuslik, kaks ja enam hakkavad teatavasti moodustama mustrit. Juhuste tahtel sattusin Minskisse presidendivalimiste järgseid meeleolusid kajastama. Pärast seda ei lakanud tekkimast tähelepanekud bürokraatlikest ummistustest, mis Eesti Valgevenele suunatud tegevust pärssisid.

Kõigepealt magas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), kes erinevalt näiteks Läti ja Leedu vastavatest organisatsioonidest polnud ära tabanud, et tuleks valmistuda selleks, kui Valgevenest peaks IT-ettevõtjaid või ettevõtteid rahulikumatesse paikadesse ümber kolida soovima.

Siis selgus, et kui IT-ettevõtjad või kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid tahtnukski Eestisse tööle tulla, oli viisade väljastamisel mingi punn ees.

Mõlemad asjad lahenesid välgukiirusel, kui ajakirjanik hakkas helistama ja kirjutama. On põhjust arvata, et ametnike jõude istumise lõpetas n-ö kaadri taga sekkunud välisminister Urmas Reinsalu. Ent laias plaanis ei ole normaalne, et valitsuse liige käib ja reguleerib käsijuhtimise meetodil asju, mille lahendamise vajaduse peale peaks ametnikkond suutma ise tulla.


Avalehele
190 Kommentaari
Loe veel: