Terviseamet peab WHO korraldusel küsima igalt koroonahaigelt ülitäpseid andmeid. Seda infot ei kasutata viiruse vastu võitlemiseks ega avaldata. Seni avaldatud teave on kohati olnud isegi eksitav.

Paljud riigid avaldavad põhjalikke ja avalikke ülevaateid epideemia kulgemisest ja suundumustest, aga Eesti teadlased ega kodanikuaktivistid ei saa seda teha.

Kus elavad nakatunud? Kui vanad nad on? Kus nad on viimastel päevadel liikunud? Need on justkui elementaarsed küsimused, millele oleks oluline vastuseid teada. Ühtlasi ei saa teadlased analüüsida inimeste mobiilsusandmeid, mis võimaldaksid modelleerida viiruse kulgu ja aitaksid aru saada selle tegelikust majanduslikust mõjust.

„Kui te küsite, kas meil kasutatakse andmeid piisavalt, siis vastus on, et hetkeolukord ei ole rahuldav,” ütleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna andmete juht Ott Velsberg.

„Kui me enam ei testi kõiki [koroonakahtlusega inimesi], siis peaksid ju mingisugused mudelid taustal jooksma, et näha, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Andmeteta ei saa selliseid mudeleid teha,” sekundeerib Tartu ülikooli bioinformaatika professor, akadeemik Jaak Vilo.

„Meil on teada, kuidas on viiruse juhtumid Eestisse jõudnud. Kui meil oleksid mobiiliandmed, saaksime mudeldada ja vaadata, mis järgmiseks võiks juhtuda,” lausub Tartu ülikooli inimgeograafia doktorant Erki Saluveer.

Kära pani ameti tegutsema


Pärast ajakirjanike huvi ja kära sotsiaalmeedias hakkas terviseamet eile täiendama ja avaldama labori testitulemusi ka haigestunute sissekirjutuse järgi. Eilse õhtuni oli terviseamet väljastanud andmeid ainult selle kohta, millise maakonna laboris viirus tuvastati.

Selline esitlusviis mõjus eksitavalt, sest paljudes piirkondades polegi laboreid. Seetõttu sai tekkida statistikat ainult Harju-, Saare-, Pärnu-, Võru-, Tartumaa ja Ida-Virumaa kohta.

Näiteks tekitas omajagu segadust Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, kellel kinnitati koroonaviirus. Ometi jäi seni ametlikust statistikast mulje, et Viljandimaal polegi koroonajuhtumeid.

Eesti idufirmad ja kodanikuaktivistid korraldasid reedel online-häkatoni eesmärgiga genereerida ja viia ellu ideed, mis aitavad kriisiga võidelda. Ettevõtmine oli väga edukas ja pakkus eeskuju kogu maailmale. Ürituse raames toodigi esile omajagu nutikaid IT-lahendusi kriisiga võitlemiseks. Ainuke mure: andmeid nende ellu viimiseks avalikkusele ega isegi üksikutele spetsialistidele ei jagata.

Me kõik sooviksime teada, mis vanusegruppides on nakatunud, ja teiseks, kas või maakondade tasemel, kus nad viibivad või on viibinud.

Näiteks lõid Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli nooremteadurid Eesti viiruse leviku kajastamiseks internetilehe koroonakaart.ee. Kuna kahe ööpäevaga loodud prototüüp kogus lühikese ajaga tuhandeid külastusi, mõistsid loojad, et sellise info järele on nõudlus. Ent eile otsustasid nad viiruse leviku kaardi kodulehelt eemaldada, taibates, kui valesti võib terviseameti infost aru saada.

„Terviseameti pressiteadetes jagatud info oli eksitav,” selgitab lehe looja, TTÜ nooremteadur Keegan McBride. „On vaja teada, kus on nakatumised, mitte seda, kus testid tehti.”

„Me kõik sooviksime esiteks teada, mis vanusegruppides on nakatunud, ja teiseks, kas või maakondade tasemel, kus nad viibivad või on viibinud,” lisab Velsberg.

Lõpuks sai koroonakaart.ee portaali andmed uuendada sissekirjutuste järgi ja kaardi tagasi panna, kuid seegi pole ideaalne lahendus, sest sissekirjutus ja reaalne elukoht ei pruugi kattuda.

Teadlased aitaksid, kui saaksid

Maailma terviseorganisatsioon (WHO) on koroonajuhtumitest teatamiseks välja töötanud ametliku vormi, mida peab täitma ka Eesti terviseamet.

Vormis on vaja märkida patsiendi elukoht, vanus, sugu, elukutse, varasemad reisid, kõik kontaktid teiste inimestega jpm. Järelikult on terviseametil tohutul hulgal avaldamata infot, mida ühiskond saaks viirusega võitlemiseks kasutada.

„Jah, need andmed on tegelikult olemas. Eks terviseametist peab ka praegusel ajal aru saama. Küsimus on puhtalt mehitatuse poole peal,” selgitab Velsberg. „Minu teada praegu tegeletakse sellega, et saaks detailsemat andmeid avaldama hakata.”

Itaalia koroonaviiruse leviku kaart
Foto: Ekraanitõmmis

Üle maailma leiab näiteid sellest, kui olulist ja üksikasjalikku infot on riigil võimalik nakkuse leviku kohta avalikkusega jagada.

Soomlased on välja töötanud andmebaasi, kus on võimalik tutvuda mudeliga, kuidas nakkus on levinud, nakatunute elukohtade ja nakkuste päritoluriikidega. Peale mainitu on vanuseline ja sooline jaotus esile toodud nii Islandi kui ka Singapuri andmebaasides. Itaalias avaldatud andmed on samuti üksikasjalikud.

Terviseamet ütles Eesti Päevalehele, et koroonaviiruse levikut puudutavate avaandmete jagamisele poldud seni mõeldud. Peamine takistus on, et tehnilised andmebaasid ei ühildu omavahel automaatselt. Ühtlasi tuleks andmete anonüümimiseks teha käsitööd, milleks napib ressurssi.

Koroonaviiruse proovide tulemused laekuvad terviseametisse üle Eesti mitmest laborist, mis koguvad andmeid erinevalt. „Seetõttu tekkis terviseametil maakondlikku statistikat koostades vajadus teha koostööd siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse SMIT-iga, mis lisab labori testi andmetele ka rahvastikuregistri elanike maakonna tunnuse,” ütles terviseameti pressiesindaja Simmo Saar. Just sel põhjusel avaldati eilseni Eestis infot üksnes laboripõhiselt. Selleks et avalikuks saaks ka täpsem info (asula, nakatunute hulk asulas, nende sugu ja vanus), tuleb endiselt lisatööd teha.

Simmo Saar
Foto: Andres Putting

Bioinformaatika professor Vilo selgitab, et teadlased oleksid koostööst ja abistamisest väga huvitatud, kuid praegu on see võimatu.

„Kindlasti oleksime ülikoolis valmis IT poole pealt lahendusi ja abi pakkuma. Suudaksime seda teha üsna kiiresti,” selgitab ta. Kui probleem on tööjõu puudumises, peaks terviseamet teistest riigiametitest, ülikoolidest ja ettevõtetest jõudu juurde paluma, arvab Vilo.

Koroonakaart.ee portaali arendamises kaasa lööva SA Eesti Koostöö Kogu ja MTÜ Open Knowledge Estonia juhataja Maarja-Leena Saar selgitab, et ilmselt takerdub infovahetus kohati andmekaitsesse.

„Kuhugi liigub infot, mida me ei saa,” märgib Saar. „Inimeste privaatsust tuleb muidugi kaitsta, kuid omaette küsimus on, kuidas seda teha eriolukorras. Kui öelda, et mingis alevikus on haigestunud keskealine mees, on võimalik nii mõndagi tuletada. Samal ajal oleks kogukonnal seda informatsiooni ju tarvis teada.”

Saar selgitab, et adekvaatsed andmed, mida praegu avalikkusel ei ole, aitaksid inimestel teha paremaid otsuseid. Ta nõustub Viloga, et mudeleid ja prognoose on kriisiajal vaja. „On neid, kes arvavad, et prognoosid tekitavad liigset paanikat. Kuna olukord on halvenenud pigem ootamatult kiiresti, siis minu arvates ei saa kriisijuhtimine enam seisneda probleemi pisendamises,” arvab e-riigi, kodaniku- ja andmeaktivist. „Selle olukorra lahendamine nõuab kollektiivset käitumist. Selleks on vaja fakte ja võimalikult täpset infot, mille baasilt edasi liikuda. Prognoosid käivad sellise info juurde.”

Adekvaatsed andmed, mida praegu avalikkusel ei ole, aitaksid inimestel teha paremaid otsuseid.

Samuti on infot vaja inimestel, keda tuleb veenda enda käitumist muutma. „Miks ikkagi pannakse piirid kinni? Miks ei tohi isegi perekondlikke üritusi korraldada? Et toimuksid kollektiivsed muutused, on vaja, et inimene saaks aru, miks midagi on vaja teha. Prognoosidega saaks seda selgitada,” arvab Saar.

„Bürokraatia lõksus”

Selliseid prognoose suudaks luua näiteks Tartu ülikooli mobiilsusuuringute labor ja nende spin-off- firma Positium, mis on mobiilioperaatoritelt saadud andmete põhjal 14 aastat analüüsinud Eesti liikuvusmustreid. Muu hulgas on Eesti Pank nende abiga koostanud põhjalikku välisturismi statistikat. Ka nüüd, kriisiajal, saaksid ja tahaksid ülikoolide teadlased aidata ning koguda andmeid ka edasise teadustöö jaoks, ent see ei ole võimalik.

„Oleme sattunud bürokraatia lõksu,” ütleb labori liige ja Positiumi juht Erki Saluveer. Eelmise aasta lõpust ei väljasta mobiilioperaatorid neile enam andmeid, sest andmekaitse inspektsioon hakkas privaatsusreegleid karmimalt tõlgendama. Probleem on elektroonilise side seaduse pügalas, mis on pikki aastaid muutumatu olnud. Selle järgi tohib mobiilikasutajate andmeid töödelda ainult siis, kui need on anonüümseks tehtud.

„Oleme sattunud bürokraatia lõksu,” ütleb Positiumi juht Erki Saluveer.

Operaatorid andsidki ülikoolile andmed, kus on kirjas ainult kolm tunnust: konkreetse telefoninumbri asemel kuvatav pseudonüüm, aeg ja selle mobiilimasti nimi, mille levis telefon viibis. Seda protsessi nimetataksegi pseudonüümimiseks, sest tegelikke telefoninumbreid teadlased ei näe. Kui varem arvestati, et nii oli inimeste anonüümsus tagatud, siis nüüd sellest ei piisa, sest teoreetiliselt on võimalik üksikandme tasemel jälile saada, kus inimene elab või töötab.

Mida ülikooli inimgeograafid koroona puhul teha saaksid? Näiteks kaardistada, kuidas inimeste liikumismustrid muutuvad, ja analüüsida, kas liikumispiirangud peavad või on piirkondi, kus need ei toimi. „Eri piirkondadele tuleb erinev majanduslik löök. See tähendab, et majanduslike mõjude tuules muutub ka riigisisene migratsioon, sest näiteks töökohad paiknevad ümber,” lausub Saluveer. Teisisõnu saaksid nad aidata nii reaalajas info tõlgendamisega kui ka andmete kogumisega, et praeguse kriisi põhjal teha edaspidi teadustöid.

Erki Saluveer
Foto: ITU/ R.Farrell

„Andmed lihtsalt istuvad serverites, keegi ei kasuta neid,” nendib Saluveer. Muu hulgas katkes seesama Eesti Panga turismiuuring, mis oli Eesti pikima ajalooga suurandmetelt tehtav andmerida. „Riik võiks endiselt näidata meie digiedulugu ja et me oleme andmepõhised. Teine alternatiiv on kõhutundega otsustamine.”

Saluveer toob esile, et kriisisituatsioonis muutub kõnealune teema veel olulisemaks. „Riigil on vaja, et avalikkus ja otsustajad teaksid, milline on olukord, ning vanade seaduste tõlgenduste pärast ei tohiks andmepõhised lähenemised kannatada.”

Ta on viroloogidega arutanud, kuidas oleks inimgeograafide abiga võimalik modelleerida viiruse edasist levikut ja olla valmis järgmisteks laineteks.

„Muidugi saame mobiilsusandmete pealt vaadata, kas karantiin toimib. Kui kuskil ei toimi, saab märksa kergemini vastumeetmeid kasutusele võtta. Kui riigi ühes piirkonnas on suurem puhang ja meie näeme, et selle konkreetse piirkonnaga suhtleb aktiivselt mingi teine spetsiifiline piirkond, saame ohtu selles uues piirkonnas paremini ennetada,” selgitab Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi meditsiinilise viroloogia vanemteadur Radko Avi.

Oleks võimalik tuvastada, milliste piirkondade inimesed käisid kriitilisel nädalavahetusel Saaremaal võrkpalli vaatamas.

Näiteks oleks võimalik praegu tuvastada, milliste piirkondade inimesed käisid kriitilisel nädalavahetusel Saaremaal võrkpalli vaatamas või festivalidel. Või analüüsida, millistest asulatest pärit inimesed käisid veebruari lõpus ja märtsi alguses hoogsamalt näiteks Põhja-Itaalias.

Avi toob esile, et mobiilsusuuringud aitaksid kindlasti epideemiate uurimisele ja tõkestamisele kaasa, ent kaalukausi teisel poolel on see, kui palju me ühiskonnana oleme nõus andmete konfidentsiaalsusega seotud isikuvabadusi loovutama. „See tuleks ühiskonnatasandil läbi arutada. Kindlasti on siin juriidilisi probleeme ja bioloogid ega arstid ei ole need, kes sellistele küsimustele oskavad vastata.”

Lahendust ei paista

Andmekaitse inspektsiooni õigusdirektor Raavo Palu viitab, et isikuandmete kaitse üldmääruse järgi on pseudonüümitud andmed võrdsustatud isikuandmetega. „Ei ole vaidlust ega kahtlust selles, et sidefirma jaoks on pseudonüümitud andmed isikuandmed. Aga kui sidefirma teeb pseudonüümimise, siis teoreetiliselt on võimalik, et selle tulem on sidefirma välisele ettevõttele (sh Positiumile) anonüümsed andmed, mitte pseudonüümitud andmed.”

Kiiret lahendust ei paista. Palu ütleb, et hädaolukorra seadus lubaks „anda korraldusi eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks eriolukorra tööde juhile, asutustele ja muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ja volitusi”. „Meil ei ole praegu teada, kas Positiumile kui erafirmale on antud mõni avaliku halduse ülesanne, kuid kui seda ei ole tehtud, siis justkui ei ole võimalik seda erivolitust anda.”

Tema sõnul oleks teine lugu siis, kui see korraldus antaks nt statistikaametile, kes saab soovi korral kasutada n-ö alltöövõtuna Positiumi teenuseid. „Sellisel juhul oleks tegemist andmekaitse mõttes vastutava töötleja ja volitatud töötleja olukorraga.”