Eesti allveearheoloogias küpseb kibe tüli. Ametnike soperdused avastanud tuuker läks muinsuskaitseameti vastu politseisse, prokuratuuri ja kohtusse, ent saadeti kõikjal ukselt tagasi põhjendustega, mis vaatasid probleemist mööda. Uurimisest pääsenud muinsuskaitseamet tõdeb nüüd: „Tegime tõesti halba halduspraktikat.”

Eesti viimase aja suurim veepõue hange – vrakkide seisukorra ja keskkonnaohtlikkuse allveearheoloogiline uuring – on tõeline oma ala staar. Sel sügisel jõudsid kaadrid sellest, kuidas tuukrid mitmekümne meetri sügavusel Läänemeres laevakeresid mõõdistavad, koguni „Pealtnägija” ekraanile.

Tegu on esimese korraga, kui riik süstis sadu tuhandeid eurosid euroraha võrdlemisi uude valdkonda – ulatuslikku vrakkidele sukeldumisse, et need 3D-mudeldada. Kokku filmisid allveearheoloogid üles 13 Eesti vetes uppunud sõjalaeva ja tegid kindlaks, kas neilt lekib merre ohtlikke aineid. Peale selle saab iga eestlane nüüd vrakkide 3D-mudeleid kodusel arvutiekraanil keerutada.

Kogu asi võikski olla edulugu, kui sel ei lohiseks ankruna järel vaidlus, mis ei näita siiani leppimise märke.

„Kui me tulime turule ja näitasime, et oleme ainsad, kes standardile vastavad, hakkas korraga [muinsuskaitse]ametil väga kiire. Siis hakati tegelema make-up’iga,” kirjeldab hanke tagamaid kahele laevale sukeldunud tuuker Rait Kütt.

„Mul on selline tunne, nagu mind oleks täis situtud. Ma saan aru, et Kütt tahaks olla ainuke d’Artagnan selles ringis. See on ilmselt „tõde ja õigus”, ma ei oska muud kosta,” märgib kaheksa aluse uurimist juhtinud Kaido Peremees.

Kaks meest pole omavahel kunagi kohtunud, ent on veidras vaidluses suuresti muinsuskaitseameti sammude tõttu, mille tagamaad on siiani lahtised. Kas tegu oli räpase kokkumängu või piinliku hooletusega?

Avalehele
125 Kommentaari
Loe veel: