Viie aastaga on juhtunud lõpmata palju asju, võimalikud arengud on maailmas palju määramatumad. Aga ma ei asetaks kõike nii fatalistlikku perspektiivi. Kui USA ütles, et lükkab edasi – mitte ei lõpeta – kolme aastaga mõnesajast miljonist ühepoolsest abist antud raha, siis meie jaoks on ikkagi olnud au olla selle ühepoolse raha lõppsaaja. Umbes viisteist miljonit eurot lükatakse edasi. See pole maailmavaateline küsimus, et nad tahaksid idasuunalist kaitseabi vähendada, vaid see oli sisepoliitiline valik, mis puudutas Mehhiko piirimüüri ehitamist. See, et arutatakse Tallinna-Helsingi tunneli ehitamist Hiina kapitali kaasamisega, et Hiina tahab kõikjal kohalolekut suurendada, ei ole ainult Eesti küsimus. Sellised asjad leiavad aset kogu maailmas. Tutvustan sel aastal valitsusele Eesti Hiina-poliitikaga seotud põhimõtteid, et kuidas peaksime suhestuma just nimelt Euroopa Liidu Hiina-poliitikaga ja Ameerika Ühendriikide poliitiliste seisukohtadega. Venemaa puhul tuleb vaadata, mis juhtus nüüd vangide vahetusega Ukraina ja Venemaa vahel. Kindlasti loob see võimaluste akna, et otsida lahendusi, kuidas Venemaa agressiooni Ukrainas lõpetada. Neid positiivseid üksiksamme, millest on loodetud edu, on ka varem olnud, aga need pole sihile viinud. Eks uus Ukraina president kindlasti annab väikse võimaluse. Mõneti on kõik pallid Venemaa käes. Arvan, et lääne ülesanne on säilitada ühtsus Ukraina toetamisel.