Andrea Thompson, USA asevälisminister relvastuse kontrolli ja rahvusvahelise julgeoleku alal Foto: Madis Veltman

Kas liitlased ikka tulevad Eestile appi, kui Venemaa kujutatud oht peaks realiseeruma? Jah, tulevad, on nii USA kui NATO ühine vastus. Põhja-Atlandi alliansi 5. artikkel kehtib kaljukindlalt.

Abiväe saabumine põhineb aga eeldusel, et nii Euroopa liitlased kui ka USA Saksamaale, Poolasse ja mujale paigutatud väed saavad vajaduse korral koonduda ja tegevusse asuda.

Ja ses suhtes puutub ka Eesti julgeolekusse USA ja Venemaa vahel pikalt vindunud tüli keskmaa tuumaraketid keelanud leppe (nn INF-i leping) saatuse üle, mis päädis sel aastal USA ametliku teadaandega: kui Moskvas ei lõpetata kahtlaste uute relvasüsteemide kasutamist, lahkub ka Washington 1988. aastal toonaste liidrite Ronald Reagani ja Mihhail Gorbatšovi sõlmitud leppest.

Kuna Venemaa pole teinud midagi, et lepingut uuesti täitma asuda, kaotab see järgmisel nädalal, täpsemalt 2. augustil kehtivuse. Miski ei takista enam Venemaad Euroopa sihtmärkidele suunamast ka suhteliselt odavaid, kergesti liigutatavaid maismaa tuumarakette kanda suutvaid süsteeme. (Keskmaa tuumarakettide lennuulatuseks loetakse 500–5000 kilomeetrit, kattes teoreetiliselt kogu Euroopa – R. P.)

Nädala alguses külastas Eestit Andrea Thompson, USA asevälisminister relvastuse kontrolli ja rahvusvahelise julgeoleku alal, kellelt Eesti Päevaleht uuris, milliseid vastulööke peaks Vene tuumaraketi suurenevat ohtu arvestades kavandama. Küsiti ka seda, kuidas mõjutaksid niisugused raketid liitlaste võimet Eestile appi tulla, kuna need ulatuvad kenasti kohtadesse, kust me vajaduse korral just abi ootaksime.

« Avalehele 23 Kommentaari