Andri ja Amélie Arula teavad, mida tähendab tugiisikute pidev vahetumine. Õnneks pole rõõmsameelsel tüdrukul raskusi uute inimestega harjumisel, kuid abistaja motiveerimiseks maksab pere lisatasu oma rahakotist. Foto: Ago Tammik

Andri Arula peres kasvab ratastoolilaps Amélie (14), kellel on lootust saada järjekordne tugiisik ainult seetõttu, et pere on valmis abilisele juurde maksma. „Samad probleemid igal aastal,” ütleb Andri Arula. „Töötasu on madal, inimesed vahetuvad pidevalt.” Tugiisik saadab tüdrukut koolis, muuhulgas on tema ülesandeks lapsele sööklast eine tuua, sest invalift värskelt renoveeritud Pärnu vanalinna põhikooli keldrikorrusele ei vii. Kui mõnes tunnis õpetajad tugiisikut klassi ei soovi, tükeldab see tugiisiku tööpäeva ning n-ö vabade tundide eest ei maksa linnavalitsus ka raha. „See on väga vastutusrikas ülesanne. Inimene peab lapsega klappima ja talle peab sobima osaajaga töö,” teab Andri.

Avalehele
102 Kommentaari