Eruroopas mõjutab mink vähemalt 31 liiki, neist 27 liiki elavad ka Eestis. Foto: Ingmar Muusikus

Tänavuse looduskaitsekuu teemaks on „Eesti loodus – oma või võõras“, mille üheks allteemaks on võõrliikidega seonduv.

Võõrliikideks nimetatakse liike, mis on levinud väljapoole oma looduslikku leviala inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil. Eestis loetakse võõrliikideks kokkuleppeliselt sageli sellised uutele aladele toodud liigid, mis on siia jõudnud 19. sajandi lõpust alates, taimede puhul loetakse selliseks piiriks 18. sajandi keskpaika. Eesti looduses on teada 1000 võõrliiki. Invasiivseks muutub umbes üks võõrliik sajast looduses leiduvast.

Võõrtaimedest on Eestis kõige tuntumad karuputked, hiid- ja sosnovski karuputk, mis toodi sisse silotaimeks ja seejärel võimust võtsid. Õnneks on tõhusa tõrjega levikule piir pandud ning meie ca 2500 ha on väga tagasihoidlik suurus Läti nüüdseks 100 000 ha suuruseks kujunenud probleemi kõrval.

Kesk-Eestis on probleemiks kaks Põhja-Ameerikast tulnud liiki - kanada ja sügis kuldvits. Tegu on peamiselt sööti jäänud põldudel ja karjatamisest ning niitmisest välja jäänud rohumaadele leviva liigiga. Oma suure ja võimsa kasvuga tõrjuvad nad kodumaised liigid alalt välja. Liik on küll lihtsalt niitmisega ohjatav, kuid maaomanikud ei tõrju seda piisavalt. Oluline on ka meelde tuletada, et mõlema liigi kasvatamine ja müük on keelatud.

Liivarannas torkija

Randades on suureks probleemiks kurdlehine kibuvits, mis mõnusad liivarannad tiheda torkiva põõsastikuga asendab. Mõnel pool on RMK seda ka tõrjuma asutud. Liiki levitavad peamiselt marju söövad linnud ning uude kohta sattununa tekib üksikust taimest mõne aastaga juba suur laiuv põõsas. Liik on ebameeldiv suvitajatele kuid ka loodusele sest tõrjub meie randadest teisi liike välja.

Harilik tõlkjas ehk rakvere raibe palju tutvustamist ei vaja. Tegu on kogu Eestis levinud tülika umbrohuga, millega ollakse kimpus nii parkides ja koduaedades kui ka rohumaadel ja põldudel. Tõlkjas on suure kasvuga ja hea taastumisvõimega, mistõttu tõrjub edukalt teisi taimi välja. Taime vastu aitab söötidel ja põllumaal ümberkünd ja muudel kohtadel pidev niitmine. Hulgaliselt hakkas see taim Eestis levima just krimmi sõja ajal Rakvere ümbrusest, sellest ka tema rahvapärased nimetused rakvere raibe ja vene kapsas.

Harilik tõlkjas ehk rakvere raibe palju tutvustamist ei vaja. Tegu on kogu Eestis levinud tülika umbrohuga.

Eestis on juba ca 150 aastat peamiselt inimmõjuga elupaikades levinud väikeseõieline lemmmalts. Paljud inimesed teavad teda lapsepõlvest toreda plõksutaimena, sest valmis kaunakesed rulluvad puudutades kokku ja paiskavad seemne endast eemale. Teine liik verev lemmmalts on eelkirjeldatust suurem, lopsakam ning kauni punase õiega. See on arvukamalt levima asunud just viimase kümnekonna aastaga, kuigi esmaleid oli juba 1939. aastal. Verev lemmmalts eelistab kasvada jõgede ja ojade kallastel, kus seemned levivad muuhulgas ka veega. Mõlema eelnimetatuga sarnane kollase ja suure õiega lemmmalts on aga kodumaine lik õrn lemmmalts.

Ohtlik mink

Euroopas olevatest võõrimetajatest peetakse ka ameerika naaritsana tuntud minki kõige ohtlikumaks. On teada, et Eruroopas mõjutab mink vähemalt 31 liiki, neist 27 liiki elavad ka Eestis. Täpsemalt mõjutavad mingid paljusid maaspesitsevaid linde, kelle munad ja pojad on minkidele lihtsalt kättesaadavad. Mink, nagu paljud väikekiskjad, murrab võimalusel rohkem loomi kui suudab kohe tarbida, jättes ülejäägi hilisemaks söömiseks. Samuti on mink oluliseks toidu ja elupaikade konkurendiks kärbile, nirgile, tuhkrule, saarmale ning muidugi ka euroopa naaritsale. Samuti nakatavad aleuudihaigust kandvad mingid eelnimetatud liike ka aleuudihaigusesse, kergelt nakkavasse immuunhaigusesse, mida võib võrrelda inimeste AIDS-iga.

Kährkikkoer on segatoiduline loom, kes küll võimalusel tundub alati loomset sööma. Tegu on üsna rahuliku ja mõneti süstemaatilise loomaga, kes ühes piirkonnas võib oluliselt saakobjekte mõjutada. Näiteks on leitud, et metsas on peamine kährikkoera toit taimne (oma osa ka metssigade lisasöötmisel), siis Matsalu rannaniitudel on 31% toidust linnud ja 16,2% kahepaiksed, sarnaselt sellele ka Võrtsjärve ääres on lindude ja munade osakaal toidus olnud lausa 32,5%. Kui arvestada kähriku väga kõrget arvukust, mis tuleb nii nahkade madalast väärtusest kui marutaudi hävitamisest, on negatiivne mõju meie loodusele ilmselge.

Meil kohatavatest hanedest ja lagledest on suurim võõrliik kanada lagle. Euroopasse toodi ta kui perspektiivikas jahiliik.

Meil kohatavatest hanedest ja lagledest on suurim võõrliik kanada lagle. Euroopasse toodi ta kui perspektiivikas jahiliik. Meile on ta levinud ilmselt Soome ja Rootsi populatsioonidest, kus ta on nüüdseks arvukam kui ükski kodumaine hani või lagle. Eestis on esimene pesitsusjuhtum teada aastast 2012, kuid kohati teda siin esmakordselt juba 1965. Kanada lagle võib pesitsus ja peatuskohtade pärast võistelda teiste liikidega, eriti hallhanega, samuti võib põhjustada põllukahjusid. Lisaks ristub ta sageli teiste kodumaiste lindudega.

Munkade lemmik keskajast

Viinamäetigu on Euroopa suurim kojaga tigu, ning Eestisse tõid ta tõenäoliselt keskajal mungad. Eestis oli liik varasemalt levinud peamiselt Lääne-Eestis, kuid inimesed on neid ka sisemaale edasi asustanud. Elab meelsasti inimmõjuga aladel nagu aedades, parkides, aga ka salumetsades ja pool-looduslikes kooslustes. Kuigi otsest suurt kahju ta aianduses ei põhjusta ja looduses mõju kohta info puudub peaks edasist asustamist vältima.

Hõbekoger pandi Eesti vetes ujuma 1948. aastal ning karpkala juba 1893. aastal. Neid kalu on asustatud nii suurematesse järvedesse kui pisematesse tiikidesse, mõlemad on leidnud tee ka rannikumerre. Mõlemad eelistavad rikkaliku taimestikuga kergelt soojenevaid veekogusid, ning taluvad hästi hapnikuvaegust ja ebasoodsaid tingimusi. Väiksema arvukuse korral suuremates veekogudes ei ole arvatavalt mõlema liigi mõju meie loodusele väga suur. Küll aga on probleemiks pisematesse tiikidesse nende kalade asustamine. Toidu otsingul tuhnivad nad üles põhjapinnase muutes vee sogaseks, samuti toidunappuses söövad veekogus veeselgrootuid ja pisemaid selgroogseid, mõjutades lokaalselt väga negatiivselt näiteks kahepaiksete ja kiilide arvukust.

Majanduslikult on võõrliikide tekitatud kahju Euroopa Liidus vähemalt 12 miljardit eurot aastas, mistõttu on hakatud probleemiga üleliiduliselt tegelema. Tänavuse aasta alguses kinnitati esimene nimekiri võõrliikidest, mille vastu ühiselt võitlema hakatakse. Rohkem infot leiab siit.