USA Punase Risti meedikud valmistuvad 1918. aasta sügisel haigete pealevõtmiseks. Foto: AP/SCANPIX

Taudid ehk moodsamalt öeldes epideemilised nakkushaigused äratavad meie kõige ürgsemaid hirme. Oleme nakkushaigustega elanud vähemalt 10 000 aastat, alates ajast, kui me esivanemad hakkasid põldu harima ja esimesi asulaid rajama. Ja haigustel on alati olnud eelis. Nad tunnevad meid põhjalikult, pannes rõhku meie tugevatele külgedele, nagu sotsiaalsus ja lobisemisvajadus, ning pöörates need meie vastu. Nad on alati üks samm ees ja kui nad džinnidena pudelist välja pääsevad, ei saa neid enam sinna tagasi. Saame vaid kahjusid piirata. Ja nüüd juhtub see jälle.

Kuna epideemiad on hirmutavad, pole üllatav, kui tõmmatakse paralleele kõige hullemate ajalooliste näidetega. Et mõista, mida COVID-19 epideemialt oodata, on unustusehõlmast välja toodud 1918. aasta gripipandeemia. Ent kas selle, 50 miljonit kuni 100 miljonit inimest tapnud üleilmse katastroofiga on praegust taudi ikka õige võrrelda?

Viirus SARS-CoV-2 on inimeste jaoks uus patogeen, mis tähendab, et kellelgi pole selle vastu immuunsust. See on väga nakkav, aga me ei tea veel täpselt, kui tappev. Üks võimalus on mõõta suremust ehk seda, kui suur osa haigeid hukkub. Eelmisel nädalal andis maailma terviseorganisatsioon WHO koroonaviiruse suremuse esialgseks hinnanguks 3,4%, mis oleks väga murettekitav arv.

1918. aasta gripi suremuse üle vaieldakse siiani, kuna tollal polnud usaldusväärseid analüüsiviise, ent tavaliselt öeldakse selleks arvuks 2,5%. COVID-19 kohta on andmed praegu lünklikud ja tegelik suremusnäitaja selgub alles mõne aja pärast. On aga tõendeid, et paljud juhtumid jäävad teatamata, kuna haigetel on väga leebed sümptomid. See tähendaks, et suremus on väiksem kui 3,4% ehk isegi sama väike kui sesoongripil ehk 0,1%.

1918., 1957. ja 1968. aasta gripp


Miks siis võrreldakse praegust haiguspuhangut 1918. aasta pandeemiaga, mitte näiteks 1957. aasta nn Aasia gripi või 1968. aasta Hongkongi gripiga? Mõlema suremus oli ligi 0,1% ja kumbki ei tapnud üle kolme miljoni inimese. Uuemast ajast võib näiteks tuua 2009. aasta H1N1-pandeemia, mis tappis umbes 600 000 inimest. Nii suurte arvude kõrval COVID-19 statistika kahvatub. 1918. aasta gripp oli aga omaette kategoorias.

Veel üks suur erinevus 1918. aasta gripi ja COVID-19 vahel on see, et gripp mõjutas peamiselt 20–40-aastasi inimesi, ent COVID-19 ohvrid on enamasti üle 60-aastased. Briti viroloog ja gripiteadlane John Oxford arvab, et COVID-19 pandeemiat ei saa võrrelda 1918. aasta omaga, mille ajal Suurbritannias suri kodudes 200 000 valdavalt noort inimest.

Kas COVID-19 laustaudi tuleks üldse võrrelda gripiga, kui nende haigustekitajad kuuluvad eri perekondadesse? SARS-CoV-2 kuulub koroonaviiruste perekonda, mille esindajad põhjustasid Hiinas aastail 2002–2004 SARS-i epideemia ja Saudi Araabias 2012. aastal alanud MERS-i epideemia. Mõlema suremus on COVID-19 omast märksa suurem: vastavalt 10% ja 36%. Kõiki kolme põhjustavad viirused aga paistavad levivat sarnaselt. Erinevalt gripist, mis nakkab rahva seas kiiresti ja üsna ühetaoliselt, kipuvad koroonaviirused levima kobarati. Teoreetiliselt teeb see koroonaviiruste puhangute vaoshoidmise lihtsamaks. SARS ja MERS võetigi enne kontrolli alla, kui nad jõudsid globaalselt levima hakata.

Kino juht kiitis publikut, kes ei peljanud linastustele tulla. Ta suri mõni nädal hiljem grippi.

Uute nakkushaiguste eriteadlane Annelies Wilder-Smith arvab, et asjatute gripivõrdluste tõttu võis mitu lääneriigi valitsust loobuda rangetest meetmetest, mis aidanuks COVID-19 levikut peatada. Wilder-Smith on üks paljudest teadlastest, kes on muutnud oma esialgset hinnangut haigusele ja arvab nüüd, et see võib olla „suur häda,” mida nakkusteadlased on peljanud. Kui eksperdid räägivad „suurest hädast,” siis nad räägivad pandeemiast, aga võimalikke arve nad mainida ei taha. Matemaatiliste mudelite järgi võib näiteks Suurbritannias nakatuda maksimaalselt 80% inimesi, kellest sureks 500 000. Aga see on halvim stsenaarium, mis eeldab, et nakkuse levikut piirata ei õnnestu.

Järele proovitud nipid


Seega saab öelda, et COVID-19 ei ole peaaegu kindlasti sama hull kui 1918. aasta gripp, ent see võib olla päris halb võrreldes 1957. ja 1968. aasta pandeemiaga. Kuni leitakse vaktsiin – selleks kulub tõenäoliselt kuni 18 kuud –, on meie ainuke lootus nakkuse piiramine. Siin on ajaloolistest võrdlustest kasu, kuna meetodid on samad. Karantiin, isolatsioon, maskid ja kätepesu on kõik äraproovitud nipid, kuidas haigeid ja terveid lahus hoida ning haiguse levikut minimeerida.

1918. aasta üks õppetunde on see, et kohustuslike tervishoiunõuete kehtestamine ei anna soovitud tulemust. Piirangud on märksa tõhusamad, kui inimesed järgivad neid vabatahtlikult. Selleks peab neil ohu kohta olema õige info ja nad peavad uskuma, et võimud tegutsevad avalikkuse huvides. Kui ühte või kumbagi tingimust ei täideta, ei toimi hästi ka piiramine. 1918. aastal tabas pandeemia enamikku riikidest ootamatult, kuna puudus seiresüsteem. Teavitustöö oli naeruväärne.

Miks Hispaania?


1918. aasta grippi on nimetatud Hispaania gripiks, sest Hispaania oli maailmasõjas neutraalne ega tsenseerinud meediat. USA-sse, Suurbritanniasse ja Prantsusmaale jõudis gripp varem, ent ajalehtedes seda ei mainitud, et mitte võitlusvaimu kahjustada. Kui olukorda viimaks tunnistati, hakkasid ajalehed levitama vastukäivaid soovitusi ja alusetuid kuuldusi, näiteks, et Saksa allveelaevad levitavad USA-s randudes sihilikult grippi.

Üsna uus oli ka pisikuteooria, mille järgi põhjustavad nakkushaigusi mikroorganismid. Vältimatult hakkas rahva seas ringlema müstilisemaid ja fatalistlikumaid tõlgendusi. Näiteks Hispaania linnas Zamoras otsustas kohalik piiskop terviseametnike korraldusi eirata ja lasi korraldada novena ehk üheksal päeval peetava õhtupalvuse katkuhaigete kaitsepühaku püha Rocco auks. Epideemia kõrgajal seisid kirikulised järjekorras, et pühaku säilmeid suudelda. Linn saavutas sellega Hispaania suurima gripisuremuse.

Teisalt suutis näiteks New York hoida suremuse väikse. Elanikud olid juba riiklike tervisekampaaniatega harjunud, kuna seal oli 20 aastat tuberkuloosi vastu võideldud. Osa linlasi jäi siiski eriarvamusele. Kohalikul juudi surnuaial korraldati musta pulma nimeline tseremoonia, kus iidse tava järgi pandi katku tõrjumiseks paari kaks võhivõõrast inimest. Äriringkonnad kurtsid, et linna tervisevolinik piirab meelelahutusasutuste tegevust. Kui 1918. aasta sügisel tuli välja Charlie Chaplini uus film, kiitis Times Square’i väljakul asuva Strandi kino juht Harold Edel publikut, kes ei peljanud linastustele tulla. Ta suri mõni nädal hiljem grippi.

Pühamulakkujad ja lapsemusitajad

2020. aasta maailm erineb märksa 1918. aasta aegsest. Tollast gripipuhangut uurinud Lõuna-Aafrika ajaloolane Howard Phillips osutab, et praegusel juhul on religiooniorganisatsioonid tollasega võrreldes üsna vaiksed. Zamoras elava õpetaja Laura Jambrina sõnul on tänapäeval kirikuvõim kohalikust omavalitsusest isegi ettevaatlikumad, hoiatades, et kirikulised peavad käsi pesema ega tohi püha vett piserdada. Oma osa on religioonil siiski olnud. Lõuna-Korea nakkuskobar paistab olevat tekkinud kirikute kaudu. Iraanis on palverändurid postitanud videoid sellest, kuidas nad pidulikult Muhamedi tütre Fatima pühamut lakuvad.

Alati, kui ma tänaval lapsega jalutades kedagi kohtan, pean hirmust huulde hammustama.

Vanad harjumused püsivad ja paljudes riikides suudlevad inimesed endiselt üksteist tervituseks. „Alati, kui ma tänaval lapsega jalutades kedagi kohtan, pean hirmust huulde hammustama,” ütleb hispaanlane Jambrina. „Enamik tahab kohe ta põski katsuda või suudelda.”

Samuti paistame olevat unustanud, et piiride sulgemine nakkushaiguste vastu ei aita. Hoolimata WHO soovitustest on paljud riigid seda teinud ja avastavad nüüd, et pisik on juba riigis ning sellele peab ikkagi reageerima. Sama õppetund tuleb ilmselt läbi teha iga uue pandeemia puhul.

Väravate sulgemisega kaasneb võõraste süüdistamine. Enne kui 1918. aasta grippi hakati nimetama Hispaania gripiks, kutsuti seda Brasiilias Saksa gripiks ja Senegalis Brasiilia gripiks. Poolakad nimetasid seda bolševike haiguseks ja taanlased uskusid, et see tuleb lõunast. Nüüd süüdistatakse hiinlasi.

© Guardian News & Media 2020

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!