Vaadates mullu palju lootust andnud araabia kevade valguses praeguseid uudiseid Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, ei näi asjad just kõige paremad. Alustame Süüriast. Kuidas teie praegu sealset olukorda hindate?

Süüria kohapealset olukorda raskendab rahvusvaheline konflikt, mis käib Süüria ümber. Hiinlaste ja venelaste veto ÜRO resolutsioonile, mis toetas Süüria revolutsiooni, oli suur pettumus nii Süüria revolutsioonile kui ka riigi elanikele. Süürias on üks araabia maade vapramaid revolutsioone üldse. Ja sealne rahvas on teadlik kohapealsetest probleemidest – nad muretsevad ka ise usulise killustatuse pärast ja on alates esimesest päevast üritanud kaasata kõiki.

Kaasa arvatud alaviidid (usuline vähemus, kelle hulgast pärineb ka president Bashar al Assad ja tema lähikond)?

Ka alaviidid. Mõned alaviitide esindajad olid alguspäevadel revolutsiooni juhtivad tegelased. Kristlased, druusid, šiiidid, sunnid, kõik.

Aga režiim mängis ühiskonna vähemusteks ja enamuseks jagamise mängu, luues mõnede lääneriikide silmis müüdi, et kui revolutsioon võidab, on kristlased ja alaviidid ohus. Mina seda küll ei usu. Mina usun, et inimesed suudavad luua demokraatliku süsteemi, mis austab kõigi õigusi, sõltumata nende usust.

Teine asi: Vaba Süüria Armeed pole senimaani mitte keegi toetanud.

Ka mitte araabia maad?

Araabia maad väljendasid küll oma toetust sõnades ja tulid välja nn araabia algatusega, millega loodi raamistik Süüria probleemi lahendamiseks. Kuid ÜRO julgeolekunõukogu veto põhimõtteliselt tõmbas sellele algatusele vee peale, enne kui seda rakendama hakati.
Nüüd üritatakse seda kuidagiviisi ellu viia ÜRO ja Araabia Liiga erisaadiku Kofi Annani abil. Eks me peame muidugi ootama ja vaatama, kuid ma pole just üleliia optimistlik, sest ma ei usu, et režiim on positiivselt meelestatud ükskõik millise poliitilise lahenduse suhtes.

Kui Vaba Süüria Armeele antaks relvi ja rahalist tuge, sunniks see minu hinnangul Süüria režiimi läbirääkimislaua taha, kus arutataks kas üleminekuperioodi või režiimi lahkumist. Kuni Süüria režiim tunneb Hiina ja Venemaa ning ka Iraani tuge ja selle kõrvale asetub [sekkumise suhtes] vastumeelne rahvusvaheline üldsus, jätkab režiim inimeste tapmist.

Miks on hiinlastel ja venelastel vaja Assadi režiimi toetada?

Ma arvan, et Süüriast on kujunenud murrangujoon kujuteldava lääne mõju ning idapoolse ehk Hiina ja Vene huvide vahel. Hiinlased ja venelased on väga huvitatud sellest, et Iraani ja Süüria mõju regioonis ei lõpeks. Ja nad tahavad tasakaalustada Ameerika ja Euroopa huve.
Nende arvates on araabia maade demokraatiat toetavad jõud samal ajal ka läänemeelsed. Ning selles seisnebki probleem. Kuid minu arvates on demokraatiameelsed jõud pigem araabia maade tuleviku meelsed, mitte aga lääne huvide projektsioon neis riikides.

Süüria puhul on lääneriigid öelnud ju algusest peale, et „meie sinna ei sekku”!

Just, „meie käed jäävad eemale!” Seepärast, et Süüria puhul võetakse arvesse ka Iisraeli faktorit – nii ameeriklased kui ka iisraellased kardavad seda, kes tuleb Süürias võimule, kui Bashar al Assad kukutatakse.

Viimase 40 aasta jooksul pole Assadi režiimil Iisraeliga tegelikult ühist piiri silmas pidades suuri probleeme olnud. Iisraeli mure on, kes saavad võimule.

Kas peate pärast 1960.–1970. aastate sõdu silmas?

Pärast 1967. aasta kuuepärast sõda (kui Süüria kaotas Golani kõrgendiku – toim), pole midagi tõsist olnud.

Ehk teisisõnu – siin on väga keerulised põimuvad asjaolud. Iisraeli küsimus, rahvusvaheline olukord, regionaalne olukord – Iraan ja Iraak Assadi toetamas, samal ajal kui saudid ja Pärsia lahe naftariigid pole just Assadiga väga rahul. Viimasena nimetatud ei saa aga minna hukkamõistust ja teatud poliitilistest algatustes kaugemale.

Samal ajal jätkub veresaun. Millal ja kas võib oodata murdepunkti?

Süürias on murdepunktiks hetk, mil Vaba Süüria Armee suudab linnadesse tungivaid tanke peatada. See tähendab relvi, millega on võimalik tsiviil­elanikke kaitsta. Kui see juhtub, siis ma usun küll, et Süüria ametlik armee hakkab lagunema. Sest väga paljud sõdurid – kes on väga suure surve all – ei ole toimuvaga rahul.

Kas julgete ka mingi ajahorisondi pakkuda – araabia maade revolutsioonide pikkused on varieerunud mõnest nädalast mitme kuuni?

Ma usun, et sel juhul tuleb silmitsi seista pikema ajaga, kui oleme näinud mujal araabia maades, olukorra keerukuse tõttu. Juhul kui nüüd ei toimu midagi sellist, mida me ei oska ette näha, ei näe ma olukorra lahenemist enne kuut kuud.

Ma usun, et me näeme raskeid aegu, sealhulgas kahjuks ka palju verd, enne kui see konflikt jõuab lõpule. Kahjuks on tõsi ka see, et senikaua, kuni Assadi režiim on riigis ainuke sõjaliselt arvestatav jõud, ei ole neil survet tapmisi lõpetada või oma lahkumist planeerida.

Puudutasime enne ka kahte i-tähega algavat Süüria naabrit – Iraani ja Iisraeli. Viimastel kuudel on võimalik Iisraeli-Iraani konflikt olnud ka väga kuum teema.

Esiteks, ma arvan, et mõlemal riigil on araabia kevadega seotud kartusi. Iraan kardab riikide, nagu Egiptus, mõjuvõimu tõusu. Iisrael omakorda muretseb selle suuna pärast, kuhu riikide uued juhid – ennekõike nn muslimi demokraadid või islamistliku taustaga liikumised – tüürivad. Näiteks Egiptuses, aga tulevikus ka Süürias, Liibüas ja Tuneesias. Kumbki pole toimuvaga eriti rahul.

Aga juhul kui Iraani ja Iisraeli vahel puhkeb konflikt, toob see kaasa tohutuid tagajärgi araabia kevadele. Konflikt muudaks nii poliitilisi eelistusi kui ka liitlassuhteid ja juhiks kogu regiooni teadmata suunas.

Kuhu võivad Iraani ja Iisraeli suhted areneda? Ühelt poolt on Iraan ju väga julge oma käitumises ja ennekõike retoorikas. Teisalt Iisrael…

Iraan tunneb ennast võimsana. Iraan tunneb, et tema selja taga on Hiina ja toetab ka Venemaa. Iraan tunneb, et nad sisuliselt kontrollivad Iraaki. Samuti teavad nemadki, et tänavu on Barack Obamal valimiste aasta. Ning nad mõistavad, et rahvusvaheline majandus ei suuda taluda naftatarnetega seotud tõsist kriisi.

Iisrael jällegi tajub, et regiooni jõujooned liiguvad tema kontrolli alt välja. Neil pole enam Hosni Mubaraki – sõpra, kellele võib alati vajaduse korral helistada.

Nende pingete valguses ei ole ma siiski päris veendunud, et see viib sõjani. Kuid kindlasti on võimalik ka sõjaline vastasseis, kui ameeriklased ja lääneriigid ei suuda iraanlaste ja iisraellastega mingi lahenduseni jõuda.

Milles te lahendust näete? Mõlemad osapooled on väga sõnakad, ehkki nad võivad ju ka bluffida.

Mina ei välistaks ameeriklaste ja iraanlaste vahelise kokkuleppe tõenäosust, sest ma usun, et ameeriklased vajavad praegu stabiilsust ning teisalt ei soovi ka iraanlased riskida oma majanduse ja infrastruktuuri edasise halvenemisega.

Olete seega mingisuguse tehingu suhtes optimistlikult meelestatud?

Ei, ma ei saa siiski ka seda öelda. Näeme ju Iisraeli avaldusi rünnaku kohta, mis ei anna just optimismiks põhjust. Kuid ma ei välistaks sellist tehingut, sest nii ameeriklased kui ka iraanlased ei soovi olukorra halvenemist. See on muidugi äärmiselt keeruline.

Kolmas suur murepunkt selles regioonis laiemalt on Afganistan. See on tegelikult samasuguses seisus olnud juba mitukümmend aastat, vähemalt alates Nõukogude vägede sissetungist 1980. aastal. Nüüd on lääneriigid teatanud, et võõrväed lahkuvad peagi, kuid teatud kohalolek säilib. Kuhu teie, kes te olete ka ise olnud al-Jazeera Kabuli korrespondent, näete seda riiki liikumas?

Minu seisukoht on olnud juba aastaid, et Afganistan ja riigi tulevik tuleb jätta sealsete inimeste endi otsustada!

Afganistanis on vaja rahvuslikku dialoogi kõigi sealse ühiskonna esindajatega. Ning seda ilma mingi ameeriklastepoolse kureerimise või toetuseta. See on hõimusuhetel põhinev loya jirga (nn suur nõukogu – toim), millega tuua kõik osapooled kokku.

Kuid mitte Hamid Karzai juhtimisel või ameeriklaste toel. See on väga tähtis! Taliban peab olema osa sellest lahendusest.

Lääneriigid peaksid siis kiiruga välja tõmbuma?

Neil peaks olema vastav ajakava ja seda tuleks järgida. Kuid nad ei peaks olema osa üleminekuperioodist. Kui lääneriigid on osalised üleminekuperioodis, kutsub see kurja välja. Taliban ei aktsepteeri kunagi üleminekut Ameerika lipu all!

Ameeriklastel ja eurooplastel on esimest korda võimalik siinsete rahvastega suhted korda seada, toetades inimeste valikuid, selle asemel et olla tõrjuv või kahelda Egiptuse ja Tuneesia valimistulemustes.

Kahjuks hirmutavad paljud analüütikud ja ajakirjanikud [lääne] inimesi poliitilise islamiga. See pole minu arvates õiglane ja tõsi!

Sel hetkel pidi Wadah Khanfar lahkuma. Kuid päev varem prognoosis nii lääne kui ka araabia maade kommentaatorite hinnangul islamistlike vaadete vastu sümpaatiat näidanud Khanfar sellealasel mõttevahetusel suurema hulga inimeste ees, et araabia kevade raames pead tõstev poliitiline islamism valib nn Türgi-sarnase tee. „Teised valikud oleksid Sudaan, Taliban või Iraan – ja ükski neist ei sobi. Seega ootab Muslimi Vennaskonda ja nende vennasliikumisi pikk tee „muslimi demokraatideni”,” kirjeldas Khanfar. „Ja tervikuna – Muslimi Vennaskonna suurimaks ohuks pole mitte liberaalid, vaid [džihadistliku ideoloogia kandjad] salafistid.”



KONFLIKTID

Kolm kollet

Afganistan
Terrorismivastane sõda Afganistanis algas ametlikult 7. oktoobril 2001 USA õhurünnakutega Talibani ja al-Qaida baaside vastu. Taliban löödi võimult veidi rohkem kui kuu ajaga, al-Qaida juht Osama bin Laden suudeti tappa alles mullu Pakistani aladel, kuid sõda Talibani võitlejate vastu Afganistanis käib vaheaegadeta senini.

Praegu on Afganistanis NATO ISAF-programmi raames ligemale 130 000 sõdurit eesotsas ameeriklastega, kes peaksid lahkuma riigist aastal 2014.

Taliban jätkab rünnakuid liitlasvägedele enesetapurünnakute vormis, skandaale on tekitanud aga intsidendid, kus USA sõdurid on tapnud süütuid tsiviilelanikke. Afganistani president Hamid Karzai on otsinud ka võimalusi Talibaniga rahu sõlmida, USA ja Talibani läbirääkimised jooksid aga esialgu karidele.

Enamik Talibani üksustest on varjunud mägedesse Pakistani-Afganistani piiril. Üle kümne aasta kestnud konfliktis on hukkunud ligi 3000 liitlasvägede, 10 000 Afganistani valitsusvägede ja teisel poolel kuni 40 000 Talibani sõdurit. Tsiviilohvrite hulka on võimatu hinnata.

Iisrael-Iraan
Iraan väidab siiani, et nende tuumaprogramm on eranditult rahumeelne, suunatud tuumaenergeetika arendamisele. Alates 2006. aastast on Iraan oluliselt kiirendanud uraanirikastusasutuste ehitamist, kusjuures rahvusvaheline aatomienergiaagentuur on üha enam mures, et Teheran pole kõikidest ettevõtmistest õigel ajal teavitanud. USA ja eriti Iisrael kahtlustavad, et Iraan püüab salaja ka tuumarelvi välja töötada, kuigi tõendeid esitada veel ei ole.

Iisrael on korduvalt ähvardanud korraldada ennetavat õhulööki Iraani tuumarajatiste pihta, esialgu on USA suutnud oma liitlast siiski vaos hoida. 1. juulil jõustuvad ka uued EL-i sanktsioonid Iraanile, mille kehtestamisele on Teheran ähvardanud vastata Hormuze väina sulgemisega. Konfliktioht Iisraeli ja Iraani vahel on ajanud üles naftahinnad, mis lähenevad juba 2008. aasta rekordtasemetele, põhjustades üha enam probleeme nii lääneriikides kui ka vaesemas maailmas. Sõjalise kokkupõrke oht on aga aidanud ka Iraani võimudel vaigistada siseriiklikku protesti president Mahmoud
Ahmadinejadi vastu.

Süüria
Araabia kevade protestilaine levis Süüriasse märtsis 2011 ja on kestnud vaheaegadeta tänini. Süüria võimud on vastanud kahuritulega mässuliste elurajoonide pihta, eelmisel suvel kasvas vastasseis üle avalikuks sõjategevuseks valitsusvägede ja Vaba Süüria Armee vahel. President Bashar al-Assad on seni suutnud end võimul hoida, kuigi tema ametist lahkumist on nõudnud isegi ÜRO peaassamblee.

ÜRO julgeolekunõukogus on Venemaa ja Hiina suutnud nurjata kõik teravamad avaldused, see välistab ka lääneriikide sõjalise sekkumise sealsesse konflikti. Aastaga on Süürias surma saanud juba ligi 11 000 inimest, enamikus tsiviil­elanikke, rahvusvaheline Punane Rist püüab ka sõjapõgenikele humanitaarabi toimetada, tunnistades samal ajal suuri purustusi sealsetes linnades. Eile teatas Damaskus, et nõustub endise ÜRO peasekretäri Kofi Annani rahuplaaniga, varasematest lubadustest pole nad aga seni kinni pidanud. Opositsioon väidab, et Assad saab sellega vaid võimalusi vägesid ümber grupeerida.

Heiki Suurkask


TERRORIST

Toulouse’i mõrvavideot ei avalikustata

Läinud nädalal Toulouse’is seitse inimest tapnud ja siis pärast 32-tunnist piiramist politsei tule all surma saanud 23-aastane alžeerlane Mohammed Merah filmis oma kuritööd üles ning salvestis saadeti al-Jazeera Pariisi toimetusse.

Videos kajastusid kõik seitse mõrva kronoloogilises järjekorras, nende vahele oli pikitud mõrtsuka kõnet, muusikat ning koraanitsitaate.
Kanal saatis videomaterjali viivitamatult politseile ning kaalus ka selle avaldamist. „Me ei ole sensatsiooninäljas kanal.
Me ei kavatse avaldada videoid enne, kui oleme riske ja võimalikke tagajärgi kaalunud,” ütles al-Jazeera Pariisi toimetuse juht Zied Tarrouche.

Eile sündis president Sarkozy palve peale lõpuks otsus video avaldamata jätta, kuna kõik seal nähtav on avalikkusele niigi teada ning see läheks vastuollu kanali eetikakoodeksiga. Varem vahendas BBC ühe ohvri ema palvet, et tema lapse tapmisest ei saaks miskit, mida vaadatakse nagu märulifilmi.