RIANovosti
Kahel detsembripäeval Moskvas ja mõnede teiste Venemaa linnade tänavatel meelt avaldanud inimesi on kutsutud dekabristideks, tuletades meelde ärksaid aadlimehi, kes aastal 1825 ajasid Peterburi Senati väljakule oma käsualused väeosad ja seisid nendega seal, kuni valitsusvägede kartetšituli nad laiali ajas. Neid uusi dekabriste tähistatakse terminiga dekabristid 2.0, kusjuures arvutikultuurist pärit tähistus on vägagi sobilik, sest uued dekabristid ongi arvutiinimesed. Nad ammutavad enamiku vajaminevast informatsioonist arvutist, arvuti on neile suur abimees organiseerumisel. Dekabristidel, keda lahutab ligi kakssada aastat, on mitmeid ühisjooni peale selle, et nad Venemaal jahedavõitu detsembris tänavale kuumalt meelt väljendama tulid. Mõlemad dekabristid esindavad ühiskonna seda väikest osa, mis on keskmisest jõukam, haritum ja edumeelsem. Teatud sarnasus on ka nõudmiste vahel, mõlemad dekabristid taotlevad riigi õiguskorra parandamist. Noored aadlimehed pidasid Vene impeeriumi korraldust mittelegitiimseks selle pärast, et nende arvates polnud otse jumalalt keisrile laekuvad võimuvolitused küllaldased. Lääne-Euroopas levinud valgustusideedest innustatuna arvasid nad heaks neid volitusi kinnitada veel rahvaga tehtud ühiskondliku lepinguga ehk siis konstitutsiooniga. Nii mõnigi dekabrist kirjutas konstitutsiooniprojekti, mis nende arvates Venemaale sobiksid, mõni neist oli koguni vabariiklik. Kõik algab õiguspärasusest Legitiimsuse ehk maakeeli õiguspärasuse mõiste ongi olnud oluline Venemaal käivate protsesside mõistmiseks. Jutt on õiguspärasusest, nagu ühiskonnateaduses seda defineeris Max Weber, kelle kohaselt on õiguspärasuse tarvis vaja lisaks seadusetähe täitmisele sedagi, et inimesed asja õiguspäraseks tunnistavad. Nagu dekabristid ei tunnistanud õiguspäraseks keisri jumalalt saadud volitusi, ei tunnista möödunud aasta 10. ja 24. detsembril Moskvas ja mõnes Vene suurlinnas miitingutele tulnud 4. detsembril toimunud Venemaa duuma valimisi.
Avalehele
7 Kommentaari