Eesti keelenõuded kohati Venemaa omadest leebemad
Loomulikult tuleb arvestada, et iga tellitud töö on tellija nägu, kuid analüüsi põhiline järeldus on igal juhul huvitav: Eesti keelepoliitikas pole midagi sellist, mida saaks Venemaa poolt vaadates pidada ahistavaks või diskrimineerivaks. Venemaa nõuab oma riigis samasugust keeleoskust ja pinnib kodakondsuse taotlejaid keeleeksamil karmilt.
Kõigepealt – väga palju on sarnast. Nii Eestis kui ka Venemaal kehtib üks riigikeel ja selle kasutamine on kohustuslik kõikides võimuorganites, riiklikul ja regionaalsel tasandil.
Nagu Eestiski, peab Venemaal avaliku sektori töötaja – kelleks peetakse riigiteenistujaid, munitsipaalametnikke ja teiste ametkondade spetsialiste – oskama ja kasutama riigikeelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks ja piisav kodanike teenindamiseks vastavalt tegevusvaldkonna spetsiifikale. Seejuures on huvitav nüanss, et kuna koolid on Venemaal valdavalt kas riigi- või munitsipaalasutused, siis keeleoskuse nõuded kehtivad ka õpetajatele ja õppejõududele. Kõik õpetajad on kohustatud oskama vene keelt.
Erafirmade töötajate keeleoskuse nõuded on Venemaal ja Eestis samuti sarnased. Põhimõte on sama siin- ja sealpool piiri: töötajate puhul, kes tööülesannete täitmisel peavad suhtlema inimestega ja kelle keeleoskuse nõuded tulenevad töö iseloomust, on keeleoskus osa kvalifikatsiooninõuetest. Samasugune on ka praktika: töötajad, kes ei pea tööalaselt kodanikega suhtlema ega kirjatööd tegema, ei ole kohustatud valdama riigikeelt.
Vähemuste gümnaasiume pole
Venemaal saab kodanik põhimõtteliselt kirjutada riigiasutusse ükskõik mis keeles. Ametnikud võivad vastata samas keeles, aga kui nad seda ei oska, siis riigikeeles. Eelkõige kohtab seda Venemaa põhjaalade piirkondades, kus enamuses on väikesed põlisrahvad.
Sisuliselt on sama seis ka Eestis, kus miski ei keela ametnikul näiteks venekeelsele kirjale vastata vene keeles. Kui ametnik vene keelt ei oska, siis vastab ta loomulikult eesti keeles.
Venemaa on Eestit kritiseerinud, et venekeelse elanikkonnaga piirkondades võiks avalikes kohtades olla teavitavad sildid kakskeelsed. Samal ajal aga on Venemaal kohustuslik kasutada riigikeelt riiklikel valimistel ja avalikus teabes, sealhulgas siltidel ja teeviitadel.
Nüüd erinevustest. Kui Eestis reguleerib keeleküsimusi peamiselt vaid üks seadus – keeleseadus –, siis Venemaal kaks föderaalset seadust: Venemaa Föderatsiooni rahvaste keeleseadus ja vene keele seadus.
Teistel Venemaal elavatel rahvastel on õigus saada omakeelset haridust, kuid erinevalt Eestist on Vene riigil kohustus tagada vaid venekeelne põhiharidus. Paljudel Venemaal elavatel suurtel rahvusvähemustel nagu ukrainlastel (ligi kolm miljonit), armeenlastel (umbes 1,1 miljonit) ja aserbaidžaanidel (umbes 600 000) ei ole mitte mingil haridustasemel võimalik õppida oma keeles.
Välisministeeriumi tellitud analüüs toob esile veel hulga erinevusi, kus Venemaa keelenõuded on Eesti omadest karmimad.
Vene keele seadus sätestab venekeelsuse nõude reklaamile. Eestis võib reklaam olla ka muukeelne, kui on lisatud eestikeelne tõlge.
Venemaal võivad rahvastikuregistri väljavõtted – tunnistused, sertifikaadid, tõendid – olla ainult venekeelsed. Eestis saab neid vajaduse korral väljastada ka inglise ja vene keeles.
Venemaal peavad kõik asutused sõltumata omandivormist aruande- ja asjaajamiskeelena kasutama vene keelt. Selles mõttes on seadus selgelt rangem Eesti omast, sest Eestis tohivad mittetulundusühingud ja erasektor kasutada aruandluses peale eesti keele ka kõiki teisi keeli, kui nende tegevus ei ole seotud avalike huvide ega tarbijate kaitsega.
Uusimmigrandil Eestis raskem
Eestis on omakorda praegu raskem elamisloa taotlejal. Kui taotleja on n-ö uusimmigrant, kelleks on peamiselt Aasiast või Aafrikast pärit inimene, siis nõutakse talt teatud eesti keele oskust. Enamikku venekeelseid inimesi Eestis see nõue aga ei puuduta, sest elamisloa pikendajatelt, kes on elanud Eestis juba aastaid, keeleoskuse tõendamist ei nõuta.
Venemaal praegu elamisloa taotlejad keeletesti tegema ei pea, aga see olukord võib peagi muutuda sarnaseks Eesti ja üldse Euroopa tavaga. Nimelt on Venemaa parlamendi ülemkoja (föderatsiooninõukogu) praegune esimehe kohusetäitja Aleksandr Toršin ja liige Leonid Slutsker esitanud eelnõu, mille järgi peavad lisaks kodakondsuse taotlejatele vene keele oskust hakkama tõendama ka elamisloa taotlejad. Eelkõige
Kesk-Aasia võõrtöölistele suunatud seadusemuudatus kohustaks neid tegema vene keele teste ja esitama elamisloa taotlemisel tunnistuse vene keele elementaartasemel oskamise kohta.
Analüüsi üldine kokkuvõte kõlab nii: kui Venemaa Föderatsioonis on keelepoliitika liikunud viimasel aastakümnel ranguse ja vene keele domineerimise suunas, siis Eestis liberaliseerimise poole.
Venemaalt võib õppida karmi keelepoliitikat
Kommentaar
Mart Nutt, ajaloolane, Eesti keeleseaduse töörühma omaaegne liige ja riigikogu liige aastatel 1992–2011
Venemaa on võtnud väga palju põhimõtteid üle Eesti seadustest. Lisaks keeleseadusele puudutab see ka kodakondsuse, välismaalaste, maksuseadusi jm. See on omamoodi tunnustus Eesti seadustesse kirjutatud adekvaatsetele põhimõtetele, mida keegi ei julge Venemaal valjult välja öelda. Paraku ei ole see takistanud Venemaal Eestit kritiseerimast mitme sellesama põhimõtte rakendamise eest, mida Venemaa ise rakendab ja tihtipeale palju järjekindlamalt.
On ilmne, et põhjused on poliitilised, mitte nn venekeelse elanikkonna õiguste kaitsmisest tulenevad. Venemaal valitseb mõttelaad, et vene keelel peab olema
teistes riikides eriseisund, privilegeeritud staatus, kuid Venemaa ise ei pea ühelegi muule keelele seda võimaldama. Venemaa positsioon on tegelikult järgmine: Eesti keelepoliitika on väga hea, aga vene keelele tuleks teha erand kui mitte muul põhjusel, siis vähemalt seetõttu, et Eesti on endine NSV Liidu vabariik, kus vene keel oli asjaajamiskeel number üks.
Eestis nii ei arvata ja seetõttu ei ole ka mingit põhjust, miks vene keelel peaks olema eriseisund võrreldes teiste võõrkeeltega.
Hariduses on Eesti üks väheseid riike maailmas, kus võimaldatakse immigrantkeeltes haridust kuni gümnaasiumi lõpuni ja lisaks veel osas kõrgkoolides. Venemaa ei anna haridust immigrantkeeltes isegi sel juhul, kui kõnelejate arv ulatub miljonitesse. Põlisvähemustel on nominaalselt õigus saada põhikooliharidust emakeeles (aga mitte ka rohkem), kuid praktikas võimaldatakse seda vaid vähestele.
Kodakondsuse saamiseks vajalik keeleoskuse tase ei ole Eestis ja Venemaal üldse võrreldav. Eestis võib saada praktikas kodakondsuse inimene, kes ei oska tegelikult eesti keelt üldse. Venemaal peab aga kodakondsuse taotleja valdama vene keelt soravalt. Rääkimata sellest, et Eestis on kodakondsuse võtmise soodustamine riiklik poliitika, Venemaal aga valitseb tõrjuv suhtumine.
Inimesed, kes sooviksid Eesti keelepoliitikat karmistada, peaksid Venemaalt õppima. Iseasi on aga see, kas Eesti keelepoliitikat oleks vaja karmistada.
Venemaal on veel 27 ametlikku riigikeelt
Kommentaar
Valeria Jakobson, Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur
Teisest küljest: kuna Venemaa on föderaalne riik, siis suurematel vabariikidel on õigus kehtestada oma riigikeeli lisaks vene keelele.
Tekib muidugi küsimus, mida tähendab riigikeel näiteks Euroopa Liidus ja Venemaal. Euroopa Liidus tähendab riigikeel seda, et kogu ametlik dokumentatsioon – seadused, sildid jne – peab olema kahes-kolmes jne keeles, kohtus on neil keeltel võrdsed õigused, haridus on võrdselt kättesaadav kõigis nendes keeltes jne.
Praegu on Venemaal peale vene keele ametlikult 27 keelt, millel on ka riigikeele staatus, ja kõiki neid keeli peab saama teoorias kasutada kohaliku võimu töös vastavates Venemaa Föderatsiooni vabariikides: avaari, adõgee, altai, baškiiri, burjaadi, dargiini, inguši, kabardi-tšerkessi, kalmõki, karatšai-balkaari, karjala, sürjakomi, kumõki, laksi, lesgi, mari, mokšamordva, ersamordva, nogai, osseedi, tabassaraani, tatari, tuva, udmurdi, hakassi, tšuvaši ja jakuudi keel. Tegelikult on aga kogu dokumentatsioon ainult vene keeles, meediakanalite hulk, mida produtseeritakse vähemuste keeltes, on vähenenud võrreldes 1990-ndatega – sama trend on ka Eestis –, vähemuskeelsete koolide hulk on samuti vähenenud, nii et selles osas on tendentsid üsna sarnased.
Ametlikult on Venemaa Föderatsiooni vabariikides inimestel õigus kasutada peale vene keele teist riigikeelt. Samal ajal saab Eestis rahvusvähemuste keeli kasutada näiteks asjaajamises vaid juhul, kui valitsus annab selleks loa. Näiteks Sillamäe ja Narva omavalitsused on mitu korda pöördunud vastava taotlusega valitsuse poole, aga pole seda luba saanud. Nii et ühest küljest annavad Venemaa seadused rohkem õigusi vähemuskeelte kandjatele, aga teisest küljest eelistab nii Venemaa kui ka Eesti riigivõim tegelikult, et riik funktsioneeriks ikka ühes keeles.
Huvi pärast proovisin teha vene keele testi, mis on vajalik Vene kodakondsuse saamiseks. Kuna mul on vene filoloogi kõrgharidus, siis probleeme ei tekkinud. Ent ma ei ole kindel, et iga ehitaja, kelle emakeel on vene keel, saab hästi aru näiteks tekstist „Milliseid operatsioone teeb tuntud silmaarsti Fjodorovi keskus?”. See test on pigem TOEFL-i testi tasemel, mis on palju raskem, kui nõutakse Eestis.
Nõudlik vene keele eksam
Kodakondsuse taotleja peab Venemaal sooritama tasulise riigikeele eksami, mis on üsna nõudlik, koosnedes 85 ülesandest.
Ülesannete lahendamisel peab välismaalane või w isik tõendama baastasemel oma lugemis-, kirjutamis- ja kuulamisoskust ning vastama küsimustele Venemaa põhiseaduse ja ühiskonnaelu korralduse kohta. Nõutav keele baastase vastab kirjelduste järgi sellele, mida nõutakse passi saamiseks enamikus Euroopa Nõukogu riikides ja ka Eestis, ehk siis kesktasemele. Erinevus on selles, et Eesti seadused nõuavad konkreetselt kõrgemat keeleoskuse taset õpetajatelt, meditsiiniõdedelt ja kõrgharidusega spetsialistidelt.
Passitaotlejate vene keele eksam kestab neli kuni kuus tundi. Eksam on sooritatud, kui taotleja kogub keskmiselt 65 punkti 100-st. Iga osa hinnatakse eraldi. Kui testi ühes osas – näiteks kuulamisoskust kontrollivas – saadakse negatiivne tulemus, aga teiste osade tulemused on üle 65 protsendi, siis saab teha järeleksami ainult selles ebaõnnestunud osas ühe aasta jooksul. Kui aga tulemus on negatiivne kahes osas, siis peab uuesti tegema kogu keeleeksami.
Kodakondsuse taotleja keeleeksam on Venemaal tasuline. Venemaa haridusministeeriumi testikeskus määrab eksamite hinna ja hinnakiri kehtib ühe aasta. Tava on aga selline, et konkreetsed ülikoolid või eksamikeskused kehtestavad ise oma eksamite hinna. Näiteks Moskvas asuv Puškini-nimeline riiklik vene keele instituut küsib keeleeksami eest 4100 rubla (veidi üle saja euro).
Kuna keeleeksam on keeruline, siis osaleb enamik eksamile minejaid ettevalmistuskursustel, mille tunnihind on tavaliselt kümme eurot. Minimaalne kursus kestab kümme tundi, aga standardne õppekava näeb eksamiks valmistumiseks ette 68 tundi, mis läheb seega maksma 680 eurot. Kursus kestab neli kuud. Keeleõpingu kulusid Venemaa ei kompenseeri.
Eesti keelenõuded on Euroopa keskmised
Kommentaar
Mart Rannut, keeleteadlane, integratsiooni uuringute instituut
Keelenõuded kehtestatakse teatud ametikohtadel töötamiseks, kus see tööks vajalik on, ning kodakondsuse saamiseks, et riigis oma eluga toime tulla. Selle puhul eeldatakse nii Eestis kui ka paljudes muudes riikides madalama kesktaseme keeleoskust: inimene suudab piiratud valdkonnas suhelda ja võib juba ka suhtlust nõudvatel teenindusaladel töötada.
Võrreldes teiste Euroopa maadega on Eesti (koos Lätiga) keelelise regulatsiooni poolest teistele eeskujuks. Mitte üheski teises riigis ei arvestata kodakondsuse keeleeksamil taotleja võimalikku puuet (nägemis- või kuulmispuue) või sünniaastat. Samuti on Eesti investeerinud oluliselt keeleoskuse testimisse, tagades sellega eksami kvaliteedi, vaide esitamise võimaluse, kontrolli andmebaaside ning eksami formaliseerimise ja salvestamise kaudu.
Eesti keeletestijate kaader on koolitatud ja pädev, erinevalt Taanist ja Saksamaast, kus keeleeksamit võis veel hiljuti vastu võtta suvaline politseinik. Taanis juhtus lugu, kus ühe Guinea proua taani keele oskust hindas politseinik ja leidis selle ebapiisava olevat. Proua oli aga kange ja kaebas edasi. Seetõttu pidi politseinik eksami kohta seletuskirja kirjutama. Lugu sai lehekülg pikk ja sisaldas 18 keeleviga...
Eesti keelekorralduse kvaliteet, mis on enamikus Euroopa riikides veel utoopiline, on saavutatud „tänu” Venemaa pidevale laimukampaaniale, kes ise teeb selles valdkonnas esimesi ebakindlaid samme. Mõnes teises riigis esinevat olukord, kus inimene jäetakse keeleoskamatuse tõttu sotsiaalabist ilma. Eestis seda esineda ei saa, samuti ei nõuta, et kõik ainult riigikeele tähestikku kasutaks nagu Venemaal.
Kui rääkida immigrantidele loodud võimalustest omakeelse hariduse andmisel, siis siin on raske leida Eestile võrdset. Enamik riike immigrantide keelemuredega ei tegele, riikide rahvusvahelised kohustused siin pea puuduvad.
Eesti keeleregulatsioonile pole üldplaanis suurt ette heita. Asjatundja leiab muidugi reguleerimata valkondi ja saamatust hariduse keelekorralduses. Muret teeb aga okupatsiooniajast säilinud vähemuskompleks, mille tõttu näeb nii mõnigi kaasinimene ka tavalises keelepoliitikas diskrimineerimist ja venelastele kättemaksu.
