Eestist ei piisa euro päästmiseks
Briti ajalehe Daily Telegraph kinnitusel on vaid 20 protsenti tõenäoline, et euroala elab üle käesoleva aastakümne. Teisel pool ookeani kõlab pisut positiivsemaid toone: majandusuudiste agentuur Bloomberg vahendas analüüsifirmat IHS, et mõne riigi 2011. aastal euroalast lahkumise tõenäosus on seitse protsenti ja euroala suurema lagunemise tõenäosus enne 2015. aastat vaid viis protsenti.
Kuid Financial Times pani eile tähele, et Eesti astumisega euroalasse kaasnes uus euro nõrgenemine, küll mitte Eesti tõttu. „Tere tulemast mõranenud euromaale, Eesti!” tervitas meid Irish Independent. Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman sidus õnnitlussõnad kaastundeavaldusega Eestile.
Niisiis võeti Eesti euroala 17. riigina vastu euroskepsise tipphetkel, kunagi varem pole ühisraha tulevik olnud nii tume. Euroopa Keskpank, nagu ka kogu euroala, on praegu kriitiliste valikute ees.
Ähvardav inflatsioon
Majanduskasv on Ida-Euroopas praegu küll selgelt kiirem kui läänes, kuid ka palju sügavam on auk, kust välja rabeleda. Eelarvedefitsiidi ja võlakoorma vähenemiseks on head väljavaated, kui seniseid kärpekavasid jätkatakse, kuid inflatsioon on hakanud kiirenema ning maailmaturu olukord, kus kütusehinnad on jälle lakke ronimas, ei anna põhjust uskuda, et kriis on lõplikult läbi.
Ja nüüd on must kass jalutanud läbi ka nn Saksa-Prantsuse telje ja Euroopa Keskpanga vahelt. Oktoobris sõlmisid Prantsuse president Nicolas Sarkozy ja Saksamaa kantsler Angela Merkel omavahelise pakti, mis oleks raskustesse sattunud riikide võlakirjade ostjad pannud võlglastest riikide kahjumeid kinni maksma. See oleks küll jätnud riikidele kohustuse oma kriise ohjeldada, kuid andnud võimaluse ka võlgu korstnasse kirjutada.
Ja Euroopa Keskpanga juht Jean-Claude Trichet raevutses Wall Street Journali andmetel, et sellised „päästemehhanismid” tapaksid terve ühisraha, kuna sellega lastavat põhja kogu Euroopa väärtpaberiturg.
Trichet lahkub oktoobris ametist ja tema mantlipärija leidmine Euroopa Keskpanga juhi kohale tõotab kujuneda uueks piikide murdmiseks. Mais 2009 viis tema juhitud Euroopa Keskpank majanduskriisi sügavaimas punktis oma baasintressimäärad peaaegu miinimumini, aasta hiljem oli pank sunnitud esimest korda riikide võlakirju kokku ostma, samal ajal kui euroala riigid pidid looma hiigelfondid esmalt Kreeka ja aasta lõpus ka Iirimaa päästmiseks. Ometi langes euro kurss dollari suhtes mullu 8,7 protsenti, kirjutas Bloomberg.
Kui veel 2008. aastal alanud üleilmse kriisi alguses esitleti euroala kui vankumatut kindlust, mis kriisist välja aitab, siis eelmise aasta lõpus oli selgelt näha, et just euroala kasvab ootamatult aeglaselt. Majanduslangusest tuldi seegi kord välja, kuid loodetud toibumise tempo on siiski ülimalt aeglane. Ja nüüd peab Euroopa Keskpank tõsiselt inflatsiooni ohjeldamisega tegelema.
Kuid kujunenud olukord on siiski lootustandev: kui ka Lääne-Euroopa „perifeeria” hakkab oma võlakriisist tõsiselt välja rabelema, peaks ühisraha siiski pinnale jääma. Mullu Kreeka kriisi tõrjumiseks loodud Euroopa Finantsstabiilsuse Asutusel (FSF) on küll 750 miljardi euro eest tagatisi, kuid tegelikult on ta siiani vaid organisatsiooniks paberil. Kreeka, Iirimaa, Portugal, Hispaania, Itaalia, Ungari ja tegelikult kõik suuremad jõud eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaaga on sunnitud alanud aastal püksirihma pingutama ja see pingutus kestab vähemalt kolm aastat.
Samal ajal aga tuleks seda teha ka tulevastel euroalasse pürgijatel. Ja üha enam kostab just Ida-Euroopast ettepanekuid, et Kreeka ja Portugal peaksid euroalast välja astuma. Sel ajal, kui mõned senised euroala riigid ei vaevu täitma stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid, peaksid liikmeks saada soovijad ületama veelgi karmimaid künniseid ja valmisolek seda teha väheneb seda enam, mida kaugemale kriisi põhi jääb.
Ida-Euroopa ootab
Poola riigivõlg mahtus mullu alla 60 protsendi piiri, kuid eelarvedefitsiit oli ikka ligi kuus protsenti lubatud kolme asemel ja kava liituda euroalaga aastal 2012 on edasi lükatud. Samalaadne olukord on Tšehhimaal: riigivõlg on lubatavuse piirides, kuid eelarvedefitsiit enam kui viis protsenti. Nüüd teatas aga Tšehhi keskpank, et euroga liitumiseks tähtaja seadmine olevat väga riskantne ja Poola keskpanga juht Marek Belka tahab, et euroala ise stabiliseeruks. Poola zlott ja Tšehhi kroon on euro suhtes tugevnenud ja seega peavad nad ujuval kursil püsimist endale soodsaks. Euroskeptitsism on seal praegu väga moes.
Läti ja Leedu plaanid näevad seni ette euroga liitumist 2014. aastal. Ungari ei kavatse selleks vajalikke ettevalmistusigi enne 2012. aastat käivitada. Ka Bulgaaria ei räägi enam konkreetsetest tärminitest. Rumeenia lükkas kava astuda aastal 2015 euroalasse juba kaks aastat edasi, kuid nende pikale veninud valitsuskriisi tõttu on lükkunud edasi ka majanduslangusest väljumine.
Uued liikmesriigid võtsid küll euroga liitumise plaani juba 2004. aastal, kuid nüüd seisavad ees ületamatud barjäärid. Mitmed eksperdid ennustavad, et euroala laieneb uuesti alles 2019. või 2020. aastal.
Valuutakorvist ühisrahani
Euroalas elab
326 miljonit inimest
•• Euroopa Liidu, omaaegse Euroopa Majandusühenduse ühiseks arveldamiseks loodi juba 1974. aastal ühine valuutakorv nimega Euroopa arvestusühik (EUA), mis 1979. aastal asendati Euroopa valuutaarvestusühikuga (ECU). 1999. aastal võeti selle asemel kasutusele euro, millega esialgu liitus 14 Lääne-Euroopa riiki, sh Euroopa Liitu mittekuuluvad Vatikan, San Marino ja Monaco. 2002. aastal võtsid need riigid, nagu ka hiljem liitunud Kreeka, euro kasutusele juba oma rahvusliku rahaühikuna.
•• Hiljem on euroalasse vastu võetud veel 2007. aastal Sloveenia, 2008. aastal Küpros ja Malta, 2009. aastal Slovakkia ja nüüd Eesti. Ametlikus euroalas elab 326 miljonit inimest. Pooleldi illegaalselt on euro oma riigis kasutusele võtnud ka Andorra, Montenegro ja Kosovo.
