Eile õhtul rääkis Pärmann, et kohalike uudiste ja külalistemaja perenaise sõnutsi pole piiril viimase 24 tunni jooksul midagi märkimisväärset juhtunud, kuid ega kindel ei saa olla milleski. „See on ilmselt üks nendest riikidest, kus ma alles pärast ära tulles saan teada, mis seal siis tegelikult toimus,“ arvas ta.

Pärmann tõdes, et olgugi, et pealinn on rindejoonest küllaltki kaugel, mõjutab sõdimine piiril siiski kohalike inimeste igapäevaelu. „Kogu see tegevus on käinud ikkagi piiril, aga nii palju see siiski mõjutab seda – ma tahaks öelda riiki, aga tegelikult on see ikkagi tunnustamata riik. Siin elab kokku umbes 100 000 inimest ja see tähendab seda, et kõigil on keegi, kes on kuidagi sõjaväega seotud. Vahet pole, kas see on vend, mees, isa, eksboyfriend – keegi teab alati kedagi, kes on parasjagu piiri peal ja selles suhtes muidugi kõik muretsevad. Muretsevad need, kellel on seal lähedased, muretsevad need, kellel on seal sõprade sõbrad.“

Pärmanni sõnul pole elu Stepanakerdis seisma jäänud. „Normaalne elu töötab: liiklus toimib, kool käib, mehed mängivad kabet, turud töötavad. Igapäevane elu käib. Pühapäeval käisin kirikus ja sain aru, et nii pisaraterohke see tavaliselt seal ei ole,“ sõnas ta ja lisas, et mis elu käib piiriäärsetes külades, ei oska ta siiski öelda. „Mina ei julge piirile lähemale minna ja ilmselt mind sinna ka ei lastaks, kui mul peaks tekkima selline veider soov.“

Lahendust olukorrale ei paista Pärmanni sõnul samuti. „Kogu aeg susistab,“ võttis ta olukorra kokku. „Päris sellist aastat ja mõnel perioodil isegi sellist kuud, kus piiril keegi surma ei saa, ei ole olnud. Aga see ongi tavaliselt nii, et öösel on väike kokkupõrge ja üks mees saab surma, rohkem ei juhu midagi. Niimoodi on see alates 1994. aastast olnud. Mina lõpuni aru ei saa, miks see praegu uuesti lahti läks. Siin on aastakümneid segadus olnud ja ilmselt saab ka lahendust oodata aastakümneid.“