Ajaloo traagiliste või ülevate lehekülgedega seoses räägitakse 20. sajandi sõdade puhul tavaliselt eestlastest kas Teises maailmasõjas (1939–1945) või Eesti Vabadussõjas (1918–1920). Siiski sõdisid eestlased 20. sajandil – mobiliseerituna ja mõni harv kord ka vabatahtlikena – väga arvukates sõdades.

20. sajandi algul jätkus 1899. aastal alanud Inglise-Buuri sõda. Teada on vähemalt üks eestlasest vabatahtlik, Järvamaalt pärit Karl Uudeberg, kes langes Lõuna-Aafrikas brittide kätte vangi ja saadeti Saint Helena saarele. 20. sajandi lõpul, 1990. aastatel toimus Armeenia-AserbaidÏaani vaheline piirisõda ja vähemalt üks eestlane osales seal vabatahtliku palgasõdurina aserite poolel. Nende vahele jäi veel hulk sõdasid.

Inglise-Buuri sõjale järgnes peagi Vene-Jaapani sõda. Selle esimesel päeval, 9. veebruaril 1904 ründasid jaapanlased Kaug-Idas Vene laevastikku. Ühe tulevahetuse järel uputasid venelased kaks sõjalaeva, et need jaapanlaste kätte ei satuks. Laevade enam kui 750 meeskonnaliikme seas oli vähemalt kaheksa eestlast, kes pääsesid eluga ja said hiljem Georgi risti. Vene-Jaapani sõtta 1904–1905 mobiliseeriti kuni 10 000 eestlast ja sajad kaotasid oma elu Kaug-Ida sõjaväljadel.

20. sajandi lõpule pani oma pitseri lõputuks veninud ja NSV Liidu majandust kurnanud sõda Afganistanis.

See sõda algas 1979. aasta 25. detsembril kell 15 Moskva aja järgi, mil Nõukogude väed ületasid riigipiiri. Kell 19.33 sööstis Kabuli lähedal vastu mägesid maandumist alustav suur transpordilennuk. Hukkus seitse pilooti ja 37 dessantväelast, teiste seas Ida-Virumaa poiss Aarne Vinni. 27. detsembri hilisõhtul asusid NSVL-i eriüksused tegevusse Kabulis, et vallutada linna strateegilised objektid. Kokkupõrgete-lahingute järel saadeti Eesti NSV poole teele juba teine kirst. Sellest sõjast käis läbi üle 1660 Eestiga seotud mehe.

Punalipu all

Nii olengi huvitunud eestlastest 20. sajandi sõdades. Olen kirjutanud eestlastest vabatahtlikest Hispaanias (1936–1939), kutse-alustest eestlastest Ungaris 1956. aastal ning Tšehhoslovakkias 1968. aastal, otsinud andmeid meeste kohta, kes langesid 1960.–1970. aastatel Vietnami sõjas jm.

Pikemalt olen tegelenud Afganistani sõjaga aastatel 1979–1989 ning ka Eesti (NSV) meestega, kes pidid seal kutse-aluste või kaadrisõjaväelastena sõdima rasketes ja kohati ülirasketes tingimustes. Ning jällegi tuli kanda inimkaotusi ja ligi paarkümmend eesti meest jäi sellesse sügavalt mõttetusse sõtta. Sõja algatas Nõukogude Liidu kompartei keskkomitee poliitbüroo, tahtes meie mõistes keskaja tasemel islamiriigi viia “sotsialismileeri” maade hulka.

Paraku teenivad ka praegused Eesti Vabariigi kaitseväelased Afganistanis ja me oleme jällegi seal kaks meest kaotanud. Nüüdne Afganistan on otseselt seotud sündmustega, mis puhkesid seal 1979. aasta lõpus ja varemgi, õieti juba 1973. aastal. Nii tuligi probleemistiku mõistmiseks kaevuda aina sügavamale ja minna ajas kaugemale. Lugeda ja tutvuda ulatusliku ja eriilmelise kirjandusega, kus muuseas on ka palju vasturääkivusi.

Kokku tuli üsna pikk ja loodetavasti – vähemalt sõjandushuvilistele – huvitav järjejutt sellest, kuidas NSV Liit jõudis sõjani, sõjategevusest Afganistanis ja sõja perioodidest, katsetest väljuda sellest avantüürist, sõja tagajärgedest, mis osalt ulatuvad ka praegusaega. Ning mõistagi ka eestlastest selles traagilises sõjas.

Autor tänab kõiki, kes aitasid uurimisele kaasa.

Autorist

Küllo Arjakas

ajaloolane

•• Küllo Arjakas (1959) on lõpetanud 1983. aastal Tartu riikliku ülikooli ajaloolasena. Töötanud ajalooõpetajana Viljandis ja arhiivide peavalitsuses, olnud Eesti muinsuskaitse seltsi vastutav sekretär.

•• 1990–1992 ülemnõukogu liige.  1991–2003 Eesti Keskerakonna peasekretär, 1999. aastast riigikogu IX ja 2003. aastast riigikogu X koosseisu liige.

••  Praegu vabakutseline ajaloolane, peamine uurimisvaldkond on Eesti poliitiline ajalugu 20. sajandil.

NB!

täiendused-täpsustused, eriti Eestist mobiliseeritud meeste  kohta, on oodatud aadressil

kyllo.arjakas@gmail.com

või Kuusenõmme tee 1–4, 11912

Tallinn või tel 502 8161