EL-i juhtide idee: Eesti võiks hispaanlastele töötuabiraha maksta
Pikka aega ette valmistatud plaan, kuidas võiks võla- ja majanduskriisist räsitud Euroopa Liit ja euroala tulevikus edukam olla, jõuab selle nädala lõpus toimuval EL-i riigi- ja valitsusjuhtide järjekordsel kohtumisel arutelulauale.
Debati alused on ette valmistanud Euroopa Komisjon eesotsas presidendi José Manuel Barroso ja ülemkogu presidendi Herman Van Rompuyga. Nende ühistöös valmis eelmisel nädalal võimalike otsuste kava, mis saadeti ka liikmesriikide riigijuhtidele.
See plaan keskendub peamiselt euroala valitsemise parandamisele ja jagab edaspidiste otsuste langetamise kolme tähtaja järgi gruppidesse: kiired otsused, uued perspektiivid aastateks 2013–2014 ja 2014. aastast hilisemad otsused.
Esimese etapi otsustes ei ole ära toodud midagi uut, Barroso ja Van Rompuy kutsuvad oma 15-leheküljelises dokumendis üles juba menetletavaid asju ellu viima. Nii on kirjas pangaliidu esimene etapp ehk teatava osa Euroopa pankade järelevalve suunamine Euroopa Keskpangale või liikmesriikide eelarvete suurem koordineerimine.
Euroala oma eelarve
Kuid juba lähituleviku puhul ehk teise ja kolmanda etapi puhul on ära toodud olulised muudatused, mida oleks vaja eelkõige euroala tulevase parema toimimise nimel ellu viia.
Riigijuhtidele on välja pakutud kaks peamist mõtet: euroala riikidele kohustuslike reformilepingute sõlmimine ja eraldi euroala eelarve loomine. Kohustuslike reformilepingute all peetakse silmas euroala iga liikmesriigi ja EL-i institutsioonide vahel sõlmitavat lepingut, millega vastava riigi valitsus võtaks endale konkreetse kohustuse viia ellu Brüsselis heaks kiidetud struktuursed reformid.
Niisuguse meetmega tahetakse vältida, et riikide tegemata töö võiks tulevikus hakata sarnaselt praeguse olukorraga majanduse arengut piirama ja seega suuri eelarveprobleeme põhjustama. Mõttepaberis nähakse ette, et lepingute täitmiseks võiksid riigid vajaduse korral saada „ajutist, suunatud ja paindlikku finantstoetust”, mis ei tuleks praegusest EL-i üldeelarvest. Teisisõnu: oleks vaja asutada euroala enda, ülejäänud EL-ist eraldiseisev eelarve.
Paraku ei kirjuta Van Rompuy ja Barroso täpsemalt lahti, kust võiks selle jaoks raha saada. Küll aga panevad nad euroala eelarve loomisele veelgi rohkem lootusi: sellest rahakotist peaks vajaduse korral saama toetada ootamatutesse majandusraskustesse sattunud euroala riike. Nii märgitakse dokumendis, et sellesse euroala eelarvesse võiks raha mingil viisil koguneda majandustsükli tõusufaasi ajal.
Halvematel aegadel saaks mõnele riigile toetust maksta: konkreetse näitena mainitakse liikmesriigi abistamist töötu abiraha väljamaksmisel. „Sellise stsenaariumi puhul töötaks [euroala eelarve] lisana või osalise asendajana rahvusliku töötuskindlustuse süsteemi jaoks,” on dokumendis kirjas.
Võlakriisi näitel tähendab see seda, et eurot kasutavate riikide headel aegadel tehtud sissemaksetest oleks antud näiteks Hispaaniale või Kreekale hingamisruumi, toetades sealseid eelarveid ülikiirest töötuse tõusust tekkinud kulude katmisel.KahtlusedVan Rompuy ja Barroso suured ideed võivadki vaid paberile jääda
Juba enne ülemkogu algust on selge, et keerulise vastuolude sasipuntra tõttu pole Herman Van Rompuy ja José Manuel Barroso väljakäidud ideedel suurt šanssi heakskiitu saada.
Kõige rohkem ärritavad need ideed liikmesriike, kes on euroalast väljaspool. Nende nägemuses tahab euroala üksi edasi minna, keskendudes vaid oma probleemide lahendamisele ja pole selge, milliseks kujuneks üldse laiema EL-i roll siis, kui kõik soovitu saaks elu viidud.Samas pole ka mingit konsensust euroala enda riikide vahel.
Näiteks korras majandusega riigid, nende hulgas Eesti, on juba ammu väljendanud väga sügavat skepsist nii reformilepingute kohustuslikuks tegemise üle (küsides miks on seda hakkama saavatele riikidele vaja) kui ka euroala eraldi eelarve kohta (kuidas sinna raha koguneb ja milline on selle ja EL-i tavalise eelarve suhe).
