Elu põgenikelaagris. Okastraat, järjekord ja raudteerööpad

Olukord Kreeka ja Makedoonia piiril on segane, kuid Ungari-Serbia piiril nähtuga võrreldes korrastatum.

Buss peatub. Salgake kurde väljub, kohendab laialipudenevat kandamit ja hakkab mööda sõiduteed astuma. Võõrkeeli nad ei oska. Isegi araabia keeles pole nad kuigi jutukad. Ilmselt peavad nutikamaks tähelepanu alt kõrvale hoida. Ainult lapsed naeratavad laialt ja uurivad kaamerat. Kõigil on pruunikad, kaariesest kahjustatud hambad.

Siit, üle Kreeka piiri äärse nisupõllu kulgeb tuhandete põgenike tee müütilise Saksamaa poole. „Saksamaale,” kõlab kõigi ühesugune vastus. Kohtan noormeeste punti, kes ütlevad end olevat Damaskuse ülikooli tudengid. Nad ööbisid lageda taeva all. Ilm, muide, on pisut vihmane. Mis neist Saksamaal edasi saab? „Me ei tea. Me lihtsalt läheme.” Nende reis polnud eriti kallis, umbes 800 eurot. „Talveaeg, hinnad on maas.”